Mis on lapsele parim elukorraldus, kui tema bioloogilised vanemad ei ela enam koos? Spetsialistid on tihti eri meelt, üks toetab vaid ühe kodu ideed, teine arvab, et laps peaks kahe vanema juures võrdselt aega veetma. Helistamine sõbrale pole iga kord parim lahendus, õlekõrrena tasub vaagida õpetatud teadlaste seisukohti.
Sõltumata sellest, kes lahkus või mis põhjusel ta lahkus, tuleb esimese sammuna koheselt pärast lahkuminekut korraldada lapse kontakti alalhoidmine teise vanemaga (tingimusel, et me räägime normaalsest, lapsega lähedases suhtes olevast, mitte emotsionaalselt ja/või füüsiliselt vägivaldsest või vastutustundetust vanemast, kelle juures lapsel pole turvaline olla).
Lapsele ei tohi panna otsustamise raskust, kus ta elab ning millal ta teise vanemaga kohtub. Lapsele selle otsuse jätmine on vastutuse endalt lapsele veeretamise viis. See on lubamatu. Need kokkulepped tuleb teha vanemail, arvestades lapse soovide ja vajadustega.
Väikelaps ei adu veel enda vajadusi, ta ei oska sõnastada, et ta vajab kontakti mõlemaga. Kui ta pannakse valiku ette, tundub lapsele, et ta peab valima ühe VÕI teise. Ta ei oska veel niimoodi mõelda, et ta saab valida NII ÜHE KUI teise.
Head kokkulepped sünnivad siis, kui vanemad tõesti oskavad kuulata ja mõista, mida laps tunneb ning lähtuvad lapse huvidest. Variant, kus laps jääb elama ühe vanema juurde ja ei kohtu teise vanemaga üldse või siis on need kohtumised juhuslikud, pole lapse huvides.
Kuulake 26. aprillil kell 21.05.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.