Emotsioonid avalduvad sageli koos teatud kehalise kogemusega. Näiteks kui me vihastame, siis pulss tõuseb ja nägu võib minna punaseks. Või kui tunneme kurbust, siis silmadesse tulevad pisarad ja kurku tõuseb klomp. Seda nimetatakse afektiks ehk teisisõnu kehaliseks, intensiivseks seisundiks, kus me tunneme midagi enne, kui mõistus oskab toimuvale sildi panna, seda nimetada. Afektist on saanud üks viimaste kümnendite võtmemõiste, mida kasutatakse eri valdkondade, nagu psühholoogia, kirjandusteaduse ja filosoofia, käsitlustes.
Ka keel kirjeldab ja aitab väljendada mitmesuguseid afektiivseid kogemusi. Näiteks keeleteadlase Ene Vainiku[1] artiklist ilmneb, et emotsioone edasi andev sõnavara võib lisaks emotsioonide otsesõnu kirjeldamisele, nagu "Ta imestab" või "Ta kardab", viidata kujundlikult ka kehalisele reaktsioonile – näiteks nagu "Tal on suu ammuli" või "Tal on ihukarvad püsti."
Emotsioonid ja afektid on ka kultuurispetsiifilised, need võivad olla üleskasvades omandatud ja ühiskondlike normide poolt paika pandud. Mingites kultuurides on teatud sündmuste puhul justkui kindlaks määratud, milline on nii-öelda õige emotsioon, mida sel hetkel on sobiv tunda – mõelgem näiteks laulupeo peale. Samuti ei ole emotsioonid ja afektid sugugi ainult keelelised, vaid ka praktilised, vahel suisa poliitilised nähtused.
Ühes käimasolevas Tartu ülikooli teadusprojektis[2] nimelt uurimegi, kuidas avalikes tekstides kasutatakse emotsioone konkreetsete olukordade ja poliitiliste sündmuste kirjeldamisel või kuidas tekstid suudavad nügida lugejaid teatud emotsioone tundma, et panna neid mingitele teemadele kaasa elama ja teistele viltu vaatama. Näitena sellest võib tuua konstruktsiooni "meie", mida poliitilistes tekstides võib kohata: lugeja poole pöördutakse kui liitlase poole. See tekitab mitmesuguseid emotsioone, sealhulgas ühtekuuluvustunnet ning sellega koos suureneb ka emotsionaalne energia. Nii räägitakse näiteks, et "Meist endist sõltub tulevik" või "Nüüd on meie kord!". Emotsioonid, mis sellistes tekstides esinevad, võivad lisaks eelkirjeldatule olla ka negatiivsed, nagu hirm, viha või mure, aga on veel ka positiivseid, nagu lootus, usk, entusiasm.
Niisiis, igas ühiskonnas on keele kaudu väljendatud emotsioonidel oma koht – need kujundavad nii inimesi kui ka kultuuriruumi, milles me elame.
[1] Ene Vainik 2012. Eesti keele sõnavara afektikalduvus ja mis sellega peale hakata. Keel ja Kirjandus 8-9, lk 644–657.
[2] Projekt "Afektiivse poliitika ja poliitiliste afektide kujutamine" (2026–2030), vastutav täitja Raili Marling.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.