Olen aeg-ajalt jutuks võtnud ka keskkonnateemad meenutamaks, et uudistes kõlavad äärmuslikud ilmastikunähtused ei ole midagi lihtsalt mööduvat. Võib ju väita, et ilm on ikka aeg-ajalt muutunud, kuid olusid jälgivatel teadlastel on oma arvamus. Nimelt, et tegemist on valdavalt ühesuunalise arenguga.
Eesti tänavuse talve taustal võiks ju jutt kliima soojenemisest ülepakkumisena kõlada, aga ilmastikku peaks nägema globaalselt. Äärmuslikud ilmaolud praegu, kasvõi Lääne-Euroopas, võivad viidata veelgi keerulisematele oludele tulevikus.
Ajakiri One Earth üllitas uurimuse, milles juttu võimalikust arengust niinimetatud "kasvuhoone Maa" suunas. Selle ohust räägiti juba 2018. aastal ja ajapikku on teadlased pilti täiendanud. Viidatud artiklis on jutt hiljutiste teaduslike avastuste võimalikust mõjust kliima vastureageeringutele ja 16-st niinimetatud murdepunktist. Nende murdekohtade või teatud arengute tipnemise elementideks nimetatakse muuhulgas Gröönimaa ja Antarktika jääkilpi, mägede jääliustikke, põhjaalade metsi ja igikeltsa, Amazonase vihmametsa ja Atlandi hoovuste süsteemi, mis kõik mõjutavad globaalset kliimat.
Murdekoht võib juba olla kätte jõudnud Gröönimaal ja Lääne-Antarktikas. Igikelts, mägiliustikud ja Amazonase vihmamets näikse olevat piiri peal. Ja kõik need arengud on omavahel seotud. Üks kliimateema käsitlemise puudusi olevatki eri nähtuste eraldi käsitlemine, kuid need on seotud ja murdepunkti kätte jõudmine ühes valdkonnas levib doominoefektina üle kogu maakera.
Atlandi hoovuste süsteem näitab juba nõrgenemise märke ja süsteemi mõjutab Gröönimaa ja Antarktika jää sulamisel ookeani sattuv vesi. Hoovuste süsteemi nõrgenemine muudab omakorda õhu ringlust atmosfääris, nihutades troopikavihmade vööndeid ja kuivatades osa Amazonase piirkonnast koos selle mõjuga regiooni süsinikuneelamise võimele ja bioloogilisele rikkusele. Amazonase kandist vabanenud süsinik võimendab globaalset soojenemist ja koos muude mõjuritega käivitab see omavahel seotud murdekohtade tekke kaskaadi.
Edasi võib areng liikuda juba kasvuhoonekliima tekke suunas ja mingil hetkel muutub see protsess iseennast võimendavaks ning ka hilisem süsinikdioksiidi heitmete vähendamine ei suuda seda enam pidurdada.
Kui pikka ajaskaalat vaadata, siis kesk- ja hilise pleistotseeni ajastul umbes 1,2 miljonit kuni 11 700 aastat tagasi kõikus kliima jääaegade ja soojemate perioodide vahel. Temperatuurid kõikusid vahemikus -6 kuni 2 kraadi võrreldes tööstuseelse aja keskmise umbes 14 kraadiga.
Holotseen, mis algas umbes 11 700 aastat tagasi, kujunes suhteliselt stabiilse ilmastikuga ajaks, mis võimaldas tekkida põllumajandusel, organiseeritud ühiskondadel ja nüüdisaja ökosüsteemil. Tänapäeval on keskmised temperatuurid sama kõrged või kõrgemad kui suvalisel perioodil viimase 125 000 aasta jooksul. Süsinikdioksiidi tase on praegu ilmselt kõrgem kui kunagi varem viimase kahe miljoni aasta jooksul.
Mitmed meie kliimasüsteemi elemendid näikse olevat destabiliseerumisele lähemal kui varem arvati. Pariisi lepingus pandi kirja kliima soojenemise ülempiir 1,5 kraadi üle tööstuseelse aja keskmise, aga hiljuti ületati see limiit järjest 12 kuu vältel, koos rekordiliste kuumalainete, metsatulekahjude, üleujutuste ja muude äärmustega.
Kliimamudelid ei suuda veel ilmselt kajastada süsteemi kogu keerukust. 1,5 kraadi piiri ületamist aastal 2024 ette ei nähtud. Ja soojenemine näikse kiirenevat. Kui möödunud sajandi keskpaigas tõusis temperatuur keskmiselt 0,05 kraadi aastakümne jooksul, siis praegu on soojenemise kasv 0,31 kraadi kümnendis ehk kuus korda suurem.
Teadlaste hinnangu kohaselt oleme oodatust lähemal niinimetatud pöördumatuse punktile, mille järel globaalne soojenemine muutub kontrollimatuks. See lukustaks maailma uude ja põrgulikku "kasvuhoonekliimasse", mis saab olema palju hullem kui praegu ette nähtava 2–3-kraadise temperatuuritõusu puhul. Kliima saab siis olema väga erinev viimase 11 000 aasta ilmastikust, mis võimaldas inimtsivilisatsioonil areneda. 3–4-kraadise tõusu puhul ennustavad teadlased, et majandus ja ühiskond ei suuda enam senisel moel toimida, kuid kasvuhoonekliima saabumise puhul oleksid asjad veelgi hullemad.
Ilmastiku arengu ennustamine on keeruline ja näib, et pidevalt ajas muutuv, sõltudes seniste arengute registreerimisest. Ajavahemikul 2023–2025, kui temperatuur hakkas käima ülalpool sihiks võetud 1,5 kraadi, tabas 80 protsenti maailma korallrahudest pleekimine, mis on senise ajaloo suurim koralle kahjustanud protsess. Korallide hukkumine võib aga tuua kaasa vaesust, rännet ja majandusšokke. Korallrahud osutavad inimkonnale teeneid ühiku kohta arvestades rohkem kui ükski teine ökosüsteem maailmas. Rahaliselt hinnates on kasu neist umbes kümme triljonit dollarit aastas.
Atlandi hoovuste süsteemi häirete mõjust oleme juba varem rääkinud. Meenutame, et kui süsteem peaks murdepunkti jõudma, tähendaks see, et suur osa edela-Euroopast muutuks eluks vähem kõlblikuks. Ja see väljavaade mõjuks näiteks laastavalt ka kinnisvarasektorile, sest kes tahaks osta midagi aladel, mis võivad peagi vee alla jääda. Ja nii edasi, milleks neid hirmujutte ikka korrata…
Teadlased pakuvad ka positiivseid murdepunkte kliima vallas. Nendeks on muutused sotsiaalsetes, tehnoloogilistes ja ökoloogilistes süsteemides, mis suunaksid inimkonda jätkusuutlikuma eksistentsi poole. Need punktid võivad tuleneda iseennast võimendavatest nähtustest.
Näiteks, mida enam me võtame omaks mingeid käitumismalle, seda suurem on mõju teistele sama teha. Tehnoloogiate puhul aga tähendab enamate uute tehnoloogiate kasutuselevõtt nende paremaks ja odavamaks muutumist ning olemasolevate turvil taas uute tehnoloogiate väljatöötamist.
Võtame kasvõi arengud päikesepaneelide, tuulegeneraatorite ja paremate akude kasutuselevõtul, kõik need on muutunud järjest paremaks ja odavamaks. Ja ¾ maailma elanikest toetab aktiivsemat kliimapoliitikat. Rohkem on paraku probleeme valitsustega ja populistlike liikumistega, kes on võitluse kliimapoliitika vastu muutnud üheks oma lipukirjaks.
Viited lugemishuvilistele
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.