Võtsin ette klassikalise filoloogia professori ja farmeri Mark Usheri raamatu "Looduse juhtimist järgides. Antiiksed elamistavad surevas maailmas" (Mark David Usher, "Following Nature's Lead. Ancient Ways of Living in a Dying World", 2025).
Usheri kogemused on harvaesinev kombinatsioon antiikaja mõtlemisest ja nüüdisaja põllundusest. Ehk ta on ise pikka aega olnud loodusele väga lähedal, kuid vaadates seda läbi mineviku mõtlejate poolt öeldu ja kirjutatu.
Usheri arvates on loodusega ühes rütmis elamiseks kõige õpetlikumad põliselanike tavad. Need jagatud esivanemate teadmised on seotud kohaga, suhetega ja paiknevad kindlal kohal nende narratiivides. Sama on paljuski omane ka kreeka-rooma traditsioonile, mis on valdavalt säilinud läbi müütide, ajaloo ja filosoofia ning milles pidevalt viidatakse esivanemate kommetele.
Liikide vaatevinklist oleme kõik põliselanikud. Või teisalt, rände pikka ajalugu arvestades ei ole meist keegi põliselanik. Kui aga tahame sellel planeedil koos areneda, peaksime end ikka põliselanikuks lugema ja ka vastaval viisil elama.
Inimesed on osa loodusest. Ja kõike minevikus ei maksa taga igatseda. Oleks ekslik arvata, et metsik loodus oleks lahendus meie kultuuri problemaatilistele suhetele mitteinimkeskkonnaga. Puu meie tagahoovis on sama uhke kui puu ürgmetsas.
Loodus on ajaloost tingitud ja see on vältimatult meie kollektiivne saatus, kuna biosfäär on põhiallikas suvalisele katsele elada ökoloogiliselt mõtestatud elu. Ükskõik kas linnatänaval või farmis. Kuid see, mis toimus maastikuga varasemate põlvkondade ajal, on nüüd toimumas kogu Maaga. Ehk siis järjepidev kunstlikumaks kujunemine, muutes mõiste loodus sama aegunuks kui mõiste metsik loodus.
Antiikaja inimestel oli küll röövellikke kombeid, kuid neil oli meie ees eelis. Nad olid tööstuseelsed, digieelsed, kapitalismieelsed, postmodernismieelsed ja posthumaansuseelsed. Oludest tulenevalt olid nad tundlikumad oma keskkonna ohtude ja eeliste suhtes. Tänapäeva kõrgelt industrialiseerunud riikide inimestel seda tundlikkust enam ei ole. Meil on ilmselt eelkäijatelt palju õppida.
Keskkonnafilosoof J. Baird Callicott kirjutas, et niivõrd kui looduse majandus toimib päikese energial ja kui kõiki looduse elemente, nagu vesinik, hapnik, süsinik ja nii edasi taaskasutatakse, saab inimese majandus olla jätkusuutlik ainult siis, kui see on dünaamiline, kuid suletud ringmajandus, millele annab energia päike ja milles kõiki materjale taaskasutatakse ja lagundatakse nii, et mittebiolagunevaid jäätmeid ei ole.
See väide on nagu lehekülg Lucretiuse kirjutistest. Too märkis oma poeemis "De Rerum Natura", et mida iganes te näete, ei kao täielikult, kuna loodus taasloob ühe asja teisest ega luba millelgi sündida ilma, et seda toetaks millegi muu surm.
Kasv ja lagunemine on nähtused, mida agraarühiskonnas võis näha iga päev. Lucretiuse käsitlust sellest teemast võiks seega nimetada komposti filosoofiaks. Kõik antiikaja filosoofia koolkonnad toetusid eeldusele, et inimese käitumine peab vastama oludele looduses. Antiiksed olemise viisid võivad pakkuda vastukaalu, mida vajame alternatiivina piiramatule tehnoloogilisele, majanduslikule ja teaduslikule kasvule.
Inimtegevuse ohtudest rääkides kaldume süüdistama ronge, lennukeid ja autosid meie kliimaprobleemides, aga nagu võib lugeda William Shakespeare'i "Kuningas Learis", on tegelikult tegemist inimeste valede soovide ja ihadega ehk emotsionaalsete, psühholoogiliste impulssidega. Kirjandus, filosoofia, kunst ja religioon on viidanud meie eluviisi antropoloogilistele probleemidele ammu enne praeguse tööstuse olemasolu. Üks viis leida uus ja ökoloogiline komplekt väärtusi on pühkida tolm vanadelt, neid uuendades.
Aristoteles ütles kunagi, et loodus on tegelikult kokkuhoidlik, isegi kitsi, nagu hea majapidaja. Kui tahame looduse juhtimisel elada, peame oma maja korda saama ja ökoloogiliselt käituma. Lucretius väidab, et meie ootuste ja ihade ühitamine universumi loomuliku korraga on ainus viis elada ilma hirmu ja mõttetuseta.
René Descartes kuulutas, et üks fundamentaalne elamise reegleid on vajadus muuta oma ihasid, mitte maailmakorda. Epikuros õpetab, et nauding on õnneliku elu alus. Kuid epikuurlaste nauding ei olnud tühi mõnulemine, see oli kesktee ülepakkumise ja puudulikkuse vahel. Epikuurlastel oli oma mantra põhitõdede meenutamiseks. See kõlas, et jumal ei ole midagi, mida karta; surm ei ole põhjus muretsemiseks ja kõike head on lihtne saavutada ning raskusi on kerge taluda.
Paljud tänapäeva mured on ammu tuntud. Rooma agronoom Columella kirjutas juba aastal 60 oma käsiraamatus "De Rustica", et mullapinnas on ületootmisega kurnatud. Ehk ei ole midagi uut siin päikese all…
Aristoteles väidab, et uurida loomi tähendab hoida peeglit iseenda ees. Inimesed on ju samuti loomad. Isegi olendid, nagu kaanid ja vastsed, väärivad meie tähelepanu. On ju 99 protsenti meie geneetilisest infost kokkulangev šimpansidega, 90 protsendi ulatuses on kokkulangevus hiirtega, 65 protsenti kanadega, 60 protsenti banaanidega, mis ei ole isegi loomad. Pole vale väita, et kogu elusloodus on omavahel seotud. Keskkonna uurimine kinnitab Aristotelese nägemust, et loodus ei tee midagi asjatult. Ja organismi käitumine keskkonnas on osa looduse plaanist, mis tuleneb pikast evolutsiooniprotsessist.
Mineviku arvestamine ei ole tänapäeva nähtus. Juba Platon kuulutas kiitust möödaniku kuldajastule enne Zeusi valitsemist, kui ei olnud riike, röövloomi ega saaki ja ei olnud ka põllumajandust, kuna inimesed elasid looduse pakutud taimede kogumisest. Diogenes ja tema mõttekaaslased arvasid aga, et Homo sapiens'i probleem seisneb vajaduste ja soovide segiajamises. Küünikute sõnul oleme muutunud sõltuvaiks mittevajalikust luksusest. Me käitume kulukalt ja kahjulikult uudsuste ja naudingu leidmiseks.
Tänapäeval oleme hakanud kummardama kasvumajandust, nagu oleks see jumal. Meie ees olev võimalik et lahendamatu probleem seisneb selles, et inimesed on osa loodusest, kuid võimega iseendale keskendunud mõtlemiseks saame loodusest ka eraldi olla. Peaksime leidma võimaluse need asjad ühendada. Antiikmõtlejad mõistsid seda dilemmat. Nende ettekirjutus järgida looduse reegleid oma eluviisi valikul ja tegevuses oli katse seda probleemi lahendada.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.