Euroopa on praegu surve all kolmest suunast. Üks ja kõige selgem on Venemaa oma agressiivse käitumise ja ähvardustega. Vladimir Putin ütles, et kui Euroopa tahab sõda, siis Venemaa on kohe selleks valmis ja hävitab Euroopa. Teine ja ajalooliselt palju magedam lugu on oht Atlandi tagant, Donald Trumpi administratsioonilt. Ning et kaks ilma kolmandata ei jääks, on oht ka Euroopa sees: paremradikaalsete jõudude populaarsuse kasv. Ja seda leeki puhuvad aktiivselt suuremaks nii venelased kui ka ameeriklased.
Lääne demokraatliku korra kunagine liider USA on niisiis jõudnud Trumpi ajal ühte paati imperialistliku ja autoritaarse Venemaaga ja loeb suurimaks ohuks Euroopat. Uue riikliku julgeolekustrateegia valguses väidetakse juba, et Euroopat ootab ees tsivilisatsiooniline hääbumine.
Need kolm ohtu pluss Ukraina sõda ja sellesse suhtumine on pälvinud mitme mõttekoja tähelepanu ja ilmunud on juba mitu sellekohast ülevaadet. Need võibki kokku võtta ühe raporti pealkirjaga "Euroopa koos Ukrainaga Venemaa vastu, kuid ilma USA-ta". Ehk siis Ukraina tähtsust Euroopale ja selle julgeolekule tajutakse vähemalt mõttekodade tasandil ja õnneks üha rohkem ka valitsuste tasemel. Viimaste puhul tasub küll jälgida eesolevaid valimisi vastavates riikides. Võimule võivad tulla ka jõud, kes USA ja Venemaa toetusel võivad seniseid arusaamu tublisti muutma hakata.
Üks viidetes olevaid raporteid jagab Euroopa riigid tulenevalt Vene ohu kohast välispoliitikas. Soome ja Rootsi, kuid ka Norra ja Taani näevad Venemaas pikaajalist ohtu koos selle mõjuga Balti merele ja Arktikale.
Suurbritannia ja Poola koos Balti riikidega näevad, et Venemaa suuragressioon Ukraina vastu vaid kinnitas nende nägemust Moskva revanšismist ja agressiivsusest. Prantsusmaale, Saksamaale ja Itaaliale oli Vene agressioon šokk, mis pani sealsed liidrid muutma oma Venemaa kaasamisele suunatud poliitikat, mis oli valitsenud alates külma sõja lõpust.
See muutus on olnud vägagi tõsine, kui vaadata kasvõi ajakirjas Spiegel avaldatud ülevaadet Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni, Saksa liidukantsleri Friedrich Merzi ja Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenski telefonaadist. Selles ütles Macron ühemõtteliselt, et Trump võib Ukraina reeta, kuigi avalikult eitas seda. Merz aga märkis, et USA läbirääkijad, kinnisvaraärikas Steve Witkoff ja Trumpi väimees Jared Kushner mängivad oma mängu nii Ukraina kui ka Euroopaga.
Muudest riikidest on suhtlemine Venemaaga endiselt tähtis Ungari, Slovakkia, nüüd ilmselt ka Tšehhi, samuti Türgi jaoks, kuigi erinevustega. Türgi nimelt ei soovi Venemaaga vastuseisu astuda, aga toetab samal ajal Ukraina suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust.
Jõuamegi Ukraina rolli juurde. Tema koht Euroopa tulevases julgeolekuarhitektuuris ei ole veel kindel, kuid üha laiemalt levib arusaam, et Ukraina on eesliin. Ungari ja Slovakkia näeksid Ukrainat küll meelsamini halli tsoonina, mis jääks nende ja Venemaa vahele. Ja mul on kahtlus, et suur-Ungari ideedest nakatunud Viktor Orbán ei oleks vastu Ukraina lüüasaamisele, tingimusel, et Moskva ungari vähemusega Taga-Karpaatia tüki tasuks teenete eest talle kingiks.
Ukraina väljavaated Euroopa Liidu liikmeks saada on endiselt laual. Riigis eneses on avalik arvamus seda kindlalt toetamas. 70 protsenti ukrainlastest sooviks sinna kuuluda, kusjuures Lääne-Ukrainas ulatub toetus 79 protsendini. Siin on küll paar seotud Vene agressiooniga probleemi. Üks küsimus on, kas Euroopa Liit on nõus vastu võtma sõjaseisus riiki. Mõeldakse ilmselt Euroopa Liidu lepingu artiklile 42.7, mis näeb ette vastastikuse abi osutamise agressiooni korral, kuid liikmesuse tingimuseks ei saa seada rahu, kuna see annaks Venemaale sisuliselt vetoõiguse.
Teine küsimus on selles, kuidas EL-i ühtse turu reeglid rakenduksid, kui Ukraina kogu oma territooriumi ei kontrolli. Ja kolmas küsimus on Euroopa Liidu võimalikud kohustused sõjast mõjutatud aladel. Kui hakata sinna toetusraha pumpama, võib see osutuda põhjatuks auguks.
Lõpuks jääb veel küsimus Ukrainas levinud korruptsioonist, mille kohta hiljuti tuli kõrgetasemeline näide. Seegi teema vajab lahendust enne liitumist. Igal juhul on Euroopale kasulik kaotada hall tsoon oma piiride kõrval, alustades just Ukrainast kui kõige tähtsamast strateegilisest partnerist.
NATO puhul näitas aastatagune küsitlus, et 59 protsenti ukrainlastest idas ja 79 protsenti läänes toetasid seda. Küsimus on seega pigem NATO-s eneses, praegu seal üksmeelt ei ole ning lähitulevikus tõenäoliselt ka ei tule. Kasvõi USA seisukohtade pärast, kuna Trumpi seltskond eelistab äri venelastega rohkem kui koostööd liitlastega.
Seetõttu peab Euroopa Liit otsima võimalusi julgeoleku tagamiseks ka ilma USA-ta. Seda oludes, kus trumpistid nii siin- kui ka sealpool Atlandit püüavad Euroopa demokraatiat õõnestada. Vajalik oleks seega NATO Euroopa sammas.
Euroopa reformi keskuse raportis pakutakse mõtet luua omaaegse Lääne-Euroopa liidu sarnane ühendus. Varem olid selles täisliikmed ehk EL ja NATO maad pluss vaatlejad, EL-i maad, kes ei olnud NATO-s, ja assotsieerunud liikmed ehk NATO-maad, kes ei olnud EL-is. Ja Lääne-Euroopa liidul oli ka siduv omavaheline julgeolekutagatis.
Euroopa iseseisev tegevus on pinnuks silmas nii Trumpi kui Putini kambale. Püüavad ju mõlemad Euroopat olematusesse tõugata ja mõjusfäärideks jagada. Praegu püüavad eurooplased ameeriklasi siiski pardal hoida, kuigi nii mõnelegi võib Trumpi ees hööritamine tülgastav olla.
Tekib küsimus, kas Euroopal oleks mingeid hoobi Trumpi mõjutamiseks. Hiljuti ilmus meedias üks pakkumine. Trump teatavasti mõistab raha mõju. Eurooplaste käes on umbes 2,34 triljoni dollari eest USA võlakirju. Kui need korraga turule paisata, oleks mõju USA-le hullem kui 2008. aasta majanduskriis. Ehk oligi selle info meediasse lekkimine hoiatus Trumpile, et tema vastu võidakse kasutada tema enese võtteid.
Nii või teisiti jääb vaid kinnitada, et eurooplastel tuleks valida ukrainlastega koos olemine Vene agressiooni vastu ja seda ilma ameeriklasteta.
Viited lugemishuvilistele
- The Tipping Point: An Emerging Model of European Security with Ukraine and without Russia
- Indispensable: Why Ukraine is becoming a fundamental part of the future European security architecture - Stiftung Wissenschaft und Politik
- Europe-Russia: Balance of Power Review | Ifri
- European security in a time of war: Standing with Ukraine, against Russia and without the US
- Trump dealt major blow as Europe threatens 'nuclear option' - World News - News - Daily Express US
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.