Inimese pea ja jalad on koos sellistes humoorikates vanasõnades nagu kui pea ei jaga, siis jagavad jalad ja kes ei ole jalust vigane, see on peast segane. Neis rahvatarkustes võib küll näha pea (mõistuse) ja jalgade (füüsise) vastandust, aga pea ja jalad loovad ka ühtse kujundi.
Väljendiga peast jaluni peetakse silmas kogu keha. Näiteks Viru-Jaagupi murrakus räägiti, et ehitab (ehib) oma tütart piast jaluni või Karulas: ma olõ pääst jaluni aigust täüs. Kui ei liigu ei peast ega jalust, siis osatatakse kellegi liiga aeglast või tulutut tegutsemist. Märjamaalt on teada ütlus: see ei saa päist ega jalust edesi, kis niukene kohmits inimene on või Nõost: temä ei pääse pääst, ei argne jalust, ei saa edesi, ei tagasi. Kui Lüganusel mõne asjaga ei pääse päist jalgu, siis ei laabunud see. Vastu päid-jalgu andmine või saamine räägib kõvast karistamisest või karistusest. Pöidelane ähvardas aga nii: katsugu oma päid jalgu sii ligipiiris (läheduses) veel näidata.
Loomade pead-jalad olid toiduks tarvilikud vanasti ning on seda ka nüüd, olles näiteks süldi olulisteks koostisosadeks. Päid-jalgu koos sisikonna ja muude taoliste osadega kutsutakse rupskiteks, mis on vene keelest pärit sõna. On ka omamaiseid nimetusi, näiteks Kodavere kimsud-kamsud ja Laiuse rinsud-ränsud. Huvitav on sõna päädikud, mis tuntud peamiselt Mulgi-, Võro- ja Viljandimaal, mõnevõrra ka Eesti keskosas, samuti Saaremaal. Äksi kandi rahvas on eri nimetused võtnud kokku nii: mõni ütleb päedikud, mõni piad-jalad, mõni rupskid.
Lõpetuseks soovin, et olge ikka peast jaluni terved ja tublid.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.