"Mulle meeldib vaadata inimeste reaktsiooni, kui ma räägin, et teeks surmakohviku. Esimene reaktsioon on alati tardumine, seda isegi juhul, kui inimesed on aktiivselt jälginud sotsiaalmeediat. Ehmatanud oli pisut ka minu poeg, kes küsis, kas need kohvikusse tulnud inimesed hakkavad surema. Vastupidi, vastasin pojale, ma loodan, et pärast surmakohvikut elavad nad hoopis mõtestatud elu," kirjeldab teadaolevalt esimese Surma Kohviku Eestis kokku kutsunud Iiris Saluri.
Surmakohvikule pani alguse 1999. aastal Šveitsi sotsioloog Bernard Crettaz (1988-2022), kes pärast oma abikaasa Yvonne Preiswerki surma korraldas kohviku Café Mortal selleks, et tekitada avalikke arutelusid surma üle. Esmalt oli see mõeldud spetsiaalselt terminaalse haigusega patsientidele ja nende lähedastele selleks. Avalikkusele tutvustas sotsioloog oma Cafes mortels ehk Death Café ehk Surma Kohviku uudset ideed alles 2004. aastal.
Laiema tähelepanu sai kontseptsioon tänu Jon Underwood'i ja Sue Barsky Reid'ile, kes seadsid üritusele täpsema raamistiku.
Tänaseks on idee levinud enam kui 90 riigis (s.h. Põhja-Ameerika, Austraalia, Euroopa). Kõikjal kogunevad tihti omavahel võõrad inimesed, pakutakse kooki ja juuakse teed või kohvi ning arutletakse surelikkuse üle. Milline on nende kogunemiste eesmärk ja kulg? Mida räägivad eestlased taolises kohvikus? Ja milline on tänaste noorte suhe kalmistute ja surmaga?
"Päevateel" on teemal pikemalt arutlemas aastaid Eestis taolist kohvikut juhendanud Iiris Saluri ja Saaremaa muuseumi pedagoog Jürje Koert, kes veab omanäolist Kaduviku Kohvikut.
Juttu juhib Piret Kooli.
Piretile saab kirjutada e-postiaadressil [email protected] või
postiaadressil:
Vikerraadio "Päevatee"
Gonsiori 21
Tallinn 15020
Saatel on Facebooki leht.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.