Võtan jutuks renessansi tekke ühest väidetavast taganttõukajast või soodustajast. Teema ise on mitme tasandiga ja eks selle üle on asjatundjad vaielnud varem ja tõenäoliselt vaieldakse ka praegu. Aluseks on mul Stephen Greenblatti raamat "Pööre. Kuidas renessanss algas" (Greenblatt, Stephen, "The Swerve. How the Renaissance Began", 2011). Tegemist on üsna isikliku lähenemisega teemale ja keskendumisega samuti ühele isikule ja tema poolt väidetavalt käima tõmmatud protsessile.
Nimelt olla Stephen Greenblatt ülikooli ajal sattunud raamatute odavale väljamüügile. Raha oli vähe, kuid soov oli midagi lugemiseks soetada. Letilt leidis ta 10-sendise hinnaga Lucretiuse 2000 aasta vanuse poeemi "De rerum natura" ("Asjade olemusest") tõlke. Hind oli raamatul väike, kuid mõju Greenblattile suur, seda hoolimata tõigast, et poeem oli esitatud proosavormis.
Tekst oli ikka veel ajakohane. See oli sügav terapeutiline mõtisklus surmahirmu üle. Greenblatt luges seda kui veenvat selgitust asjade olemusest – et universum koosneb lõputust hulgast aatomitest, mis ringlevad ruumis, põrkudes, haakudes, kombineerudes ja lahku vajudes pidevas liitumise ja hajumise protsessis. Kõik on loodud aja kulgedes, ilma mingi üldplaani või püha kavatsuseta. Lucretius ei arvanud ka, et inimesel oleks Maa asukate seas mingi eriline eelisseisund.
Kuid mis see kõik renessanssi puutub? Greenblatt kirjutab, et kogu lugu haakub selle teksti taasavastamisega 14. sajandil, kui Itaalias oli tekkinud niinimetatud humanistide ring, kes tegelesid vanade tekstide otsimisega. See liikumine järgnes poeet Petrarca leidudele, mille hulgas oli Liviuse "Rooma ajalugu", kuid ka Cicero ja teiste kadunuks peetud tööd.
Nende humanistide hulka astus ka Poggio Bracciolini, endine paavsti apostlik sekretär, kes oli paavsti tagandamise tõttu töö kaotanud, kuid keda ajas tagant huvi vanade käsikirjade vastu. Paavst oli Johannes 23-s ehk lihtsureliku nimega Baldassare Cossa, kelle kurikuulus maine ta lõpuks paavsti kambritest Heidelbergi vanglasse viis. Kuid see oli juba paavsti mure.
Poggio Bracciolini oli oma ajastu inimeste seas ilmselt veidrik, sest kas võis normaalne inimene kulutada aega ja nappe rahalisi vahendeid raamatute otsimise peale. Pealegi ei huvitanud teda usukirjandus, vaid hoopis vanad käsikirjad. Tollal leiti nonde peamine väärtus olevat võimaluses vana pärgament puhtaks kraapida ja siis maha müüa.
Igal juhul jõudis Bracciolini kuulduste juhituna ühte Lõuna-Saksamaa kloostrisse, kus olla säilinud käsikirjade kogu. Kloostrid olidki käsikirjade säilimise peamiseks kohaks, kuna mungad pidid olema kirjaoskajad ja kloostrielu reeglite kohaselt olnud lugemine kohustuslik. Nii kujunesid kloostrid läänemaailma raamatuhoidlateks.
Sellest Fuldas paiknevast kloostrist leidiski Bracciolini muu hulgas ka töö, mis pärines aastast 50 enne meie aega ja autor oli luuletaja ning filosoof Titus Lucretius Carus. Ei ole teada, kas Bracciolini sel ajal tekstist koopiat tellides tajus, mille ta päevavalgele tõi, kuid Greenblatti kinnitusel aitas see käsikiri kaasa kogu tollase maailma muutmise käivitamisele.
Vahetult ilmumise järel olevat Lucretiuse poeemi kõrgelt hinnatud, ka näiteks Virgilius olnud selle mõju all. Seetõttu oli ehk üllatav, et need värsid peaaegu kaduma läksid ja ka autorist endast oli väga vähe teada. Ilmselt olnud tegemist suhteliselt erakliku tegelasega, kes hoidis end avalikkusest eemal. Kuid igal juhul tõi tema teksti avaldamine selle uurijatele arusaamise mitmetest varasematest viidetest ja seostest muudes käsikirjades.
Lucretius omakorda oli ilmselt Epikurose mõju all. Too elas rohkem kui kaks sajandit varem ja on paljudele ilmselt tuntud epikuurluse termini põhjal ehk nautleva eluviisi levitajana. Greenblatt toonitab, et see arusaam on vale ja tänapäeval on see ilmselt juba laiemalt teada, et Epikuros oli tegelikult lihtsa, kuid hea toidu ja hea vestluse pooldaja. Ta elanud leivast, juustust ja veest, mida ilmselt ei saa eriliseks ülepakkumiseks pidada.
Üks põhjus, miks Lucretius vahepeal sajandeiks unustati, võib olla varaste kristlaste ülikriitiline suhtumine Epikurosesse. Nii tema kui ka Lucretius kuulutasid ju otse, et inimhing on surelik ja sellisel juhul laguneks kogu kristlik maailmapilt laiali, nagu märkis varane kristlik autor Tertullianus.
Bracciolini elas Firenzes ja klassikalise kultuuri taas esile toomine oli seal kujunenud juba vaata et maaniaks. Sealsed varased humanistid arvasid, et möödanik on tegelikult surnud ja ka kasutusel olev ladina keel on vaid omaaegse elegantse keele värdvariant. Kuid mõte oli see surnuks kuulutatu ellu äratada ja seda täiesti ilmalikul ning kultuurilisel moel.
Lucretiuse avalikkusesse toomine tõi enesega kaasa ka ateismi ilmumise. Kuigi Lucretius uskus jumalatesse, arvas ta, et nood ei sekku inimeste asjadesse. Tänapäeval näib Lucretiuse maailmapilt üsna normaalne, kuid omal ajal oli see maailmanägemise muutuse aluseks ja kuulutati ohtlikuks, kuna kätkes usus kahtlemist. Greenblatt toob välja 17 Lucretiuse seisukohta, mis on usule ohtlikud, kuid ma ei hakka neid loetlema.
Sajand pärast selle käsikirja avalikustamist keelustas Firenze püha sinod Lucretiuse lugemise koolides. Keeld mõjus teksti levikule Itaalias, kuid see oli juba laiali läinud ja trükkalid tööle asunud.
Bracciolini ise ei pruukinud uskliku inimesena teksti omaks võtta, kuid tema teene oli just selle esile toomine, kopeerimine ja sõpradele laiali saatmine. Mõju olnud lai ja seepärast loebki Greenblatt selle avastamist üheks renessansi arengu võtmesündmuseks. Muide, prantsuse filosoofi Michel de Montaigne'i 1580 ilmunud esseedes on Lucretiuselt pea sada otsest tsitaati.
Tõsimeelsete ajaloolaste jaoks võib Greenblatti raamat olla ehk liiga kitsas ja keskendunud ühele isikule ja tema tegevusele, aga lugemiseks on see täitsa huvitav. Ta ei vaeva end ka renessansi jagamisega vara-, kõrg-, hilis- ja uusrenessansiks ja ka varasemat niinimetatud karolingide renessansi mainib ta vaid möödaminnes, kuid tegemist ei olegi õpikuga.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.