Kui tänapäeval nõukogude inimesest või homo sovieticusest rääkida, siis kõlab see justkui millenagi minevikust. Rohkem kui 30 aastat pärast nõukariigi kokkuvajumist peaks see inimliik olema juba välja surnud, kuid ei ole. Ta ei pruugi olla argiselt nähtav ja ta ei ole ka samastatav osaga niinimetatud vene inimesest, kuid ta eksisteerib rahvusüleselt, tõelisel nõukogude ülistatud viisil.
Tuginen jutus Londoni King's College'i Vene poliitika professori Gulnaz Sharafutdinova tänavusele raamatule pealkirjaga "Nõukogude Inimese järelelu. Homo sovieticust uuesti mõtestades". Sama autori eelmine raamat "Punane peegel: Putini valitsemine ja Venemaa ebakindel identiteet" pälvis palju kiitust ja ilmus paar aastat tagasi.
Professor Sharafutdinova sõnul ütlevad paljud inimesed nüüdis-Venemaal uhkusega, et nad on "nõukogude inimesed". Samas kasutatakse taoliste inimeste kohta ka terminit "sovok", millel olla filoloogide sõnul hulgaliselt tähendusi. See võib tähistada ka lihtsalt infantiilsust, suletud mõistust ja ksenofoobiat. Ja tänapäeval on veel uus kõnekeelne termin "vatnik", keda autor nimetab sovoki lapselapseks. Üldiselt peetakse seda poliitiliseks sildiks nende kohta, kes ülistavad Putini-meelset patriotismi.
Kuid üldistavalt võib öelda, et homo sovieticus tähistab eri inimestele erinevaid asju, sõltuvalt ütleja kogemustest, poliitilistest vaadetest ja lähenemisest elule. Üks tunnusjoon võiks tänapäeval olla nõukaaja ülistamine, mida esineb tolle ajastu inimestel rahvusest sõltumata, ka siin Eestis. Olen end huvi pärast võtnud mitmete kohalike venekeelsete sotsiaalmeediarühmade liikmeks ja sealt vaatab vastu massiliselt igatsust mineviku järele. Et kui hea oli toit võrreldes praegusega, kui häid asju leidus kauplustes, kui meeldiv oli ühiskondlik transport ja linnaliiklus ja nii edasi.
Kuid tagasi raamatu juurde. Sharafutdinova märgib, et homo sovieticust kasutatakse terminina ka teiste endise sotsialismileeri kodanike puhul. Ja raamat tuginebki paljuski tuntud kirjanike, ajakirjanike ja mõtlejate vaadetele, mis on andnud panuse selle mõiste arengusse. Silmas peab ta eelkõige neid tegelasi, kes ühel või teisel viisil sotsialismileerist läände pääsesid ja seal oma vaateid muutsid või pehmelt öeldes mitmekesistasid.
Kohati näib olevat sarnasust nüüdisaegsete Venemaalt lahkunutega, kes läände jõudes ei suuda oma nahast välja pääseda ja jäävad aeg-ajalt endiselt Putini Venemaa inimesteks, kuigi liberaali sildi all.
Raamatus tuuakse näidetena Czeslaw Milosz, kes oli diplomaat, kuid pettus sotsialismis ja pääses Prantsusmaale. Või Bulgaariast Georgi Markov, pikalt edukas ja hästi tasutud kirjanik kodumaal, kuid arreteerimisvihje peale otsustas riigist lahkuda 1969. aastal ja tapeti mõni aeg hiljem Londonis mürgitatud vihmavarju torkega. Mõlemad pettusid teatud määral läänes. Markov näiteks arvas, et sealsete inimeste arusaamine oli halvemal juhul küüniline, ta kritiseeris bulgaarlaste ihalust asjade järele ja esitas segu marksismist ja kriitikast.
Nõukogude Liidust enesest on näiteina dissident Aleksander Zinovjev, keda peetakse ka termini homo sovieticus leiutajaks oma raamatu pealkirjana 1981. aastal. Tema jõudis läbi Stalini ja Hruštšovi, elu Saksamaal ja lõpuks postsoveti Venes nõukaliidu apoloogiani ja läänevastasuseni. Ei toetanud Zinovjev perestroikat ja luges Nõukogude Liidu lagunemist suureks õnnetuseks, süüdistas Mihhail Gorbatšovi ja Boriss Jeltsinit, nägi stalinlikus poliitikas häid külgi ja nii edasi.
Teine näide on Vladimir Bukovski, kes vahetati omal ajal Luis Corvolani vastu ja oli samuti kriitiline perestroika suhtes. Sharafutdinova leiab, et nii need mainitud ja mitmed teisedki eriarvajad nõukabloki eri osades olid mingil moel nii külma sõja lapsed kui ka vangid. Neid iseloomustas topeltpettumine. Esiteks sunnitud lahkumine kodumaalt pärast algselt edukat karjääri, teiseks pettumine lääne ühiskonnas. Siinkohal meenutab autor, et ega läände ei sattunud igaüks, kes võimuga vastuollu sattus. Pidi olema mingi nii-öelda tase, vahendid, kontaktid või tuntus ja puhuti ka töövõimalus läänes.
Autor kasutab ka Levada keskuse uuringuid, mille kohaselt veel nõukariigi lõpus arvas 60 protsenti inimestest, et rahvas ei saa elada ilma riigi pideva hoolitsuseta. Lihtsalt nad ei olnud selle hoolitsuse kvaliteediga rahul. Levada keskuse hinnangul oli homo sovieticus geneetiliselt frustreeritud, kuna tal oli võimatu ülesanne teha valik oma etnilise ja rahvusülese identiteedi vahel. Sellest siis ka impeeriumlikkus.
Veerand elanikest tundis nõukariigi lõpus uhkust selle üle, et on nõukogude kodanik. Ühiskond oli atomiseeritud, mitte aga kollektivistlik, nagu võim väitis. Mõnede uurijate arvates on ka Putini Venemaal ühiskond psühholoogiliselt kahjustatud ja võimetu minevikuga leppima. Vene inimene näeb oma riiki nii suure impeeriumina kui ka ennast rõhumise ohvrina. Putinit on aga nimetatud homo sovieticuse parimaks näiteks, kuna tema maailmavaade kõigub paranoia ja messianismi vahel.
Autori sõnul tõi Putini sõda uuesti esiplaanile külma sõja aegse arusaamise homo sovieticusest. Seda toetab nõukaaegsete sümbolite, praktikate ja institutsioonide taastamine Venemaal.
Venemaa tulevikku riigina loeb autor ettearvamatuks. Tema hinnangul see kättemaks, mida Vene eakad liidrid Ukrainas ellu viivad, vaid kiirendab viimase 20 aastaga kujundatud režiimi lõppu. Muudatused, mida Venemaa sõja järel vajab, tingivad aga uut eliiti, uusi väärtusi ja kollektiivset identiteeti. Kust seda võtta? Et eks ikka Vene ühiskonnast, kus kasvab peale uus põlvkond uute infoallikate ja arusaamadega.
Siinkohal jään eriarvamusele. See uus põlvkond osaliselt juba sõdib Ukrainas ja tapab palehigis "ukroppe". Riigis aga levivad sissepoole tõmbumise ja lääne patoloogilise vihkamise meeleolud. Selle ühiskonna kohta panen viidetesse lingi ühele Tatjana Stanovaja artiklile, mis jutuks olnud raamatuga ilusti haakub. Homo sovieticus ei ole kadunud, ta lihtsalt vahetab nahka.
Viited lugemishuvilistele
- Sharafutdinova, Gulnaz "The Afterlife of the "Soviet Man". Rethinking Homo Societicus", 2023.
- Putin's Age of Chaos: The Dangers of Russian Disorder (foreignaffairs.com)
- Escaping the Long Shadow of Homo Sovieticus: Reassessing Stalin's Popularity and Communist Legacies in Post-Soviet Russia | Matthew Blackburn - Academia.edu
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.