USA mõttekoja Atlantic Council katuse all tegutsev Scowcrofti strateegia ja julgeolekupoliitika keskus üllitas mõni aeg tagasi ülevaate ekspertide arvamustest eeloleva kümne aasta kohta. Ehk siis milline võiks maailm välja näha 167 asjatundja silmis. Esindatud olid 30 riiki, kuigi 60 protsenti vastanuist olid USA-st. Kasutan seda üllitist, kuid Venemaa osas võtsin kõrvale brittide Chatham House'i avaldatud ettekujutuse Venemaa tulevikust pärast Vladimir Putinit, aastal 2027.
Hakatuseks aga Atlantic Councili ülevaatest üldteemade osas. Majanduse osas ennustatakse eeloleval kümnendil suuremaid vapustusi. Näiteks globaalset majanduskriisi eeldab kolmveerand ekspertidest. Ja ligi viiendiku arvates saab kriise kümne aastaga olema kaks või rohkemgi.
Demokraatiaga on juba tükk aega olukord kehva olnud ja vägikaikavedu autokraatiaga ennustatakse jätkuvat. Kumbki ei jää ilmselt kindlalt peale. Kuid demokraatia kokkutõmbumise ootajaid näikse olevat rohkem kui selle laienemisele lootjaid.
Demokraatiate hulka arvatakse praegusele tasemele jäävat. Kuid siin on üks aga, nimelt mahub sellele skaalale erinevaid demokraatiaid, liberaalsetest kuni Viktor Orbáni illiberaalseni. Ja Hiina ning Venemaagi väidavad end demokraatia olevat.
Radikaalseist vaateist tasub märkida ligi kümnendiku ekspertide uskumist, et USA võib areneda eeloleva kümnendiga demokraatiast autokraatiaks. Samal ajal eeldab valdav enamus, et USA jääb maailma liidriks ja suurimaks sõjaliseks jõuks. Kuid alla kolmandiku on neid, kes usuvad USA-d olevat kümne aasta pärast domineeriv jõud ka diplomaatias,
Eelolevat aega peetakse demokraatia jaoks ohtlikuks, kuna tuleb rinda pista nii natsionalistlike ja populistlike jõududega kui ka kiirelt areneva tehnoloogiaga. Mainitud jõud on seotud ka üldiselt leviva survega autokraatia suunas. Seosest tehnoloogiaga aga niipalju, et sotsiaalmeediat arvatakse rohkem kui poolte ekspertide poolt kujunevat demokraatia jaoks negatiivseks mõjuriks.
Rahvusvahelistest organisatsioonidest ennustavad 80 protsenti ekspertidest, et NATO jääb oma praegusesse vormi. ÜRO Julgeolekunõukogu arvatakse enamuse poolt samuti seniseks jäävat. Muudatusi ei saavat teha, kuna see oleks liiga keeruline. Kui aga julgeolekunõukokku mõni uus alaline liige peaks tekkima, on enim lootust Indial.
Ja nüüd Venemaast, mille puhul arvatakse, et ta ei pruugi seda kümnendit üle elada. Ligi poolte ekspertide arvates Venemaa kas muutub nurjunud riigiks või laguneb. Kõigist riikidest on Venemaal väljavaade nurjumiseks kõige suurem enam kui viiendiku ekspertide arvates. Järgmise riigi, Afganistani puhul on sellise saatuse ennustajaid juba poole vähem.
Eriti pessimistlikud on eurooplased. Kusjuures lagunemine saab ekspertide hinnangul toimuma kas revolutsiooni, kodusõja, poliitilise jagunemise või millegi muu tõttu. Umbes 14 protsenti ekspertidest usub, et Venemaa kasutab tuumarelva ja vaid kümnendik on neid, kes loodavad Venemaa arenemisele autokraatiast demokraatiaks.
Muide, globaalselt usub tuumarelva kasutamist eeloleval kümnendil alla kolmandiku ekspertidest. Seda arvatakse toimuvat mõnes regionaalses konfliktis ja enim märgitud võimalik kasutaja ongi Venemaa.
Kui võtta kõrvale nüüd Chatham House'i stsenaarium aastaks 2027, siis tuleb kohe märkida, et tegemist ei ole ennustusega. Pigem on see ühe võimaliku stsenaariumi realiseerumise teede vaatlemine. Igal juhul lähtub pakutu Putini järgsest valitsusest, kuigi eri variantidena.
Üldhinnangu kohaselt jäävad Vene riigi põhijooned sarnasteks praegustele ka siis, kui Moskva saab Ukrainas sõjaliselt lüüa ja Putin kõrvaldatakse võimult. Poliitiline süsteem jääb endiselt autoritaarseks, et tagada stabiilsus ja kord. Kuigi eliidis võib toimuda lõhenemine.
Rahuliku arengu puhul vormistatakse Putini lahkumine tagasiastumisena ja ajutiselt saab võimu peaminister. Samal ajal otsib eliit uue kandidaadi liidri kohale. Kui leitakse eliidikoalitsiooni ja selle huve esindav tegelane, kiidab rahvas selle valimistel ilmselt heaks. Algfaasis võib sisuliselt olla tegemist ka kollektiivse juhtimisega kas läbi julgeolekunõukogu või riiginõukogu. Tähtsaimaks loeb uus võim poliitiliste ja majandushoobade kontrolli alla saamist, et neid mitte rivaalidele jätta.
Väliskeskkonda saab ka uus liider, kas isikuna või kollektiivselt, pidama endiselt vaenulikuks. Kuna ei soovita maksta sõjakahjusid ja lääs relvastab ja ehitab üles Ukrainat, siis jäävad teravad vastuolud ja ka suurem osa sanktsioone.
Autoritaarse keskvõimu tugevdamine jätkub, jõuametkonnad saavad võimu juurde. Võimalik on küll ka leebem variant, kus putinismi tipptase lagundatakse sihiga eemalduda autokraatiast ja võidakse isegi osa praegusest opositsioonist vanglast välja lubada. Tulemuseks võiks olla midagi, mis meenutaks Putini kolmandat ametiaega 2012-2018.
Kuid nähakse ka võimalust, et võimuvahetus ei kulge sujuvalt, osa vanast režiimist ei allu, eliidis tekib sisemine võitlus ja olukord sarnaneks 1990. aastate lõpule. Segaduses tõuseksid esile ka radikaalsed jõud ja võimul läheks vaja rasket kätt, et kord taastada. Liigutaks seega veelgi jäigema poliitilise süsteemi suunas.
Välispoliitikas ilma ulatuslike sisepoliitiliste muudatusteta midagi head oodata ei ole. Järgmisedki liidrid näevad Venemaad suurriigina, kuigi ajutiselt piiratud tingimustes. Tegevusvahemik võib ulatuda piiratud lähenemisest läänele kuni jäiga isolatsionismini.
Rahulepingut Ukrainaga ei pruugi sündida, sõjakuritegusid ei hakka uus võim uurima ja nii eliidi kui ka rahva seas võib levida sõjakaotusest tulenev vimm lääneriikide vastu. Läänes seevastu ei soosi avalikkuse vaen Venemaa tegevuse vastu liidrite positiivseid reageeringuid Vene võimalikele lähenemiskatsetele.
Viited lugemishuvilistele
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.