Saates "Käbi ei kuku..." räägivad nad oma loo, mis pakub mitmeid hinge kriipivaid mälestuskilde. Nagu üks saatuslik tulekahju.
"See tekitas ema vastu halbu tundeid. Kuni tema surmani... ma ei olnud talle hea laps enam. Ja see piinab mind praegugi veel," ütleb Sirje Argus kurval häälel, viies meid tagasi aega, mil läbisaamine emaga kiiva kiskus. Kuna ema lahkus traagiliselt ja ootamatult, jäidki suhted silumata.
"Ma ei tea, kuidas sellest lahti saada. See tuleb ikka ja jälle meelde, et kuidas ma siis oma ema ei armastanud. Ma ei tea, kas teistel on seda. Õiendasin vastu ja kõik, mis ema tegi, tundus mulle vale," kahetseb Sirje ja vaatab otsa Paulile. "Ma püüan seda kuidagi heaks teha. Ma ütleksin emadele, et ei maksa lõpuni nii ranged olla ja aidata oma lapsi õigel ajal."
Paul tunnistab, et tema võitlus deemonitega jäi kooliaega. Ei uskunud ta ise ja vaevalt, et keegi teinegi seda ette nägi, et temast ratsasporditipp kasvab.
"See on igal pool nii, et kui sa midagi teed ja sa seal keskkonnas hea ei ole, oled ikkagi kõrvalejäetud. Oma klassis ma end sellena tundsin," räägib Paul.
Aga kuidas see kõik ikkagi nii läks, küsime Sirje ja Paul-Richard Arguselt pühapäeval kell 10.10, kui ema ja poeg meenutavad lugusid lapsepõlvest ja koos kasvamisest. Küsib ja kuulab Sten Teppan.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.