Keel on väga tihedalt seotud maailmateadmiste ja tunnetusega. Kuigi ütleme, et buss laseb reisijad maha või raadio mängib nurgas, teame täiesti kindlalt, et päriselt ei juhtu kumbagi: peatuses väljuvad kõik elu ja tervise juures ning kui töölt koju tuleme, ei ole toanurgas raadiot, kes palli veeretab. Saame paljud taolised väljendid selgeks juba varakult, sageli abiks raamat "Peep ja sõnad".
Täiskasvanud ent hakkavad miskipärast kahtlema, kui kirja on vaja panna mõni piltlik väljend. Peale ilukirjanduse tuleb neid ette ka ajakirjandus- või ametitekstis, nt oranž revolutsioon, linna rohelised kopsud, Ameerika unistus. Kuna täiskasvanud teavad, mis on päriselt ja mis mitte, ütleb nende tunnetus, et piltliku väljendi ette ja taha peaks igaks juhuks panema jutumärgid. Ja et asi oleks ikka täitsa kindel, lisatakse mõnikord ka lühend n-ö. Vaja aga pole kumbagi, sest meie maailmateadmised aitavad ülekantud tähendusest hästi aru saada.
Näiteks, raamatus "Peep ja sõnad" ei ole pealkirju "Tallimees vedas vanaisa n-ö ninapidi", "Peebul oli n-ö vesi ahjus", "Peep ajab vanaemale n-ö kärbseid pähe". Kui piltlikud väljendid oleksid kõigis lugudes kirjutatud jutumärkides, oleks tekst kirju nagu pühademuna.
Pealegi, olge hoiatatud: jutumärgid annavad sõnale vastupidise või pilkelise tähenduse. Nüüd võitegi oma tunnetuse proovile panna: kui kuulutuses on kirjas, et müüakse n-ö hübriidautot, kas saate siis täiesti kindel olla, mille te endale ostate?
Loodan, et see jutt ei jooksnud mööda külgi maha ja enam ei lähe teil piltlike väljendite kirjapanekul juhe kokku – see pole ju nii raske, et peaksite püssi põõsasse viskama.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.