Nõukogude Liidu kompartei juhiks tõusnud Mihhail Gorbatšov kutsus 1985. aastal kõigile üllatuseks välisministriks Gruusia NSV kompartei juhi Eduard Ševardnadze. Tal puudus igasugune diplomaatiline kogemus ja ta ei olnud kordagi viibinud välismaal. Gruusia NSV komsomoli juht Ševardnadze tutvus Gorbatšoviga 1958. aastal üleliidulisel komsomoli kongressil, millest arenes nende sõprus.
Ööl vastu 9. aprilli aastal 1989 ajasid nõukogude sisevägede üksused Tbilisis brutaalselt laiali rahvuslikult meelestatud iseseisvust nõudnud meeleavalduse. Selle käigus tapeti 21 inimest. Sealt edasi algas Gruusias võimas rahvuslik vabadusliikumine.
1990. aasta 28. oktoobril toimusid Gruusia NSVs mitmeparteilised parlamendivalimised, kus veenva võidu said "Ümarlaud – Vaba Sakartvelo" blokki koondunud rahvuslikud jõud. Gruusia NSV ülemnõukogu esimeheks valiti selle liider, nõukogudeaegne dissident Zviad Gamsahhurdia. Ülemnõukogu kuulutas välja üleminekuperioodi kuni iseseisvuse täieliku taastamiseni.
31. märtsil 1991 korraldatud referendumil hääletas 98,9% Gruusia elanikest iseseisvuse taastamise poolt. Gruusia kaks separatistlikku piirkonda, Abhaasia autonoomne vabariik ja Lõuna-Osseetia autonoomne oblast, teatasid soovist Gruusia koosseisust lahkuda. Neli päeva hiljem kuulutas ülemnõukogu Gruusia Vabariigi iseseisvuse taastatuks.
Mais toimunud presidendivalimistel sai Gamsahhurdia 87% valijate häältest. Võimul oldud 8 kuu jooksul tegi Gamsahhurdia palju saatuslikke vigu. Ta teatas Abhaasia ja Lõuna-Osseetia igasuguse autonoomia likvideerimisest, pingestas suhted teiste rahvusvähemustega. 19. augustil 1991 täitis ta aga Moskva putšistide korralduse nn ebaseaduslike relvaüksuste laialisaatmiseks. Gruusia rahvuskaart keeldus korraldusele allumast.
Lõppkokkuvõttes arenes vastasseis relvastatud riigipöördeks aasta lõpul. Relvastatud riigipöörde tulemusena põgenes Gamsahhurdia riigist ja sai varjupaiga Tšetšeenia presidendi Džohhar Dudajevi juures. Riigipöörde liidrid kutsusid Ševardnadze Moskvast tagasi kodumaale ja tegid talle ettepaneku hakata riiki juhtima. Ta võttis ettepaneku vastu ja määrati 1992. aasta kevadel ajutise juhtorgani, Gruusia riiginõukogu esimeheks. Ševardnadze palus Venemaa presidendil Jeltsinil jätta Gruusiasse alles endise Nõukoguse Liidu sõjavägi. 1993. aasta lõpul astus Gruusia Nõukogude Liidu varemetele loodud SRÜ liikmeks. Ševardnadze asutas oma poolehoidjatega partei Gruusia Kodanike Liit.
Suvel 1992 saavutas Ševardnadze Venemaaga kokkuleppe Lõuna-Osseetia konflikti rahumeelseks lahendamiseks, mis peatas ajutiselt relvastatud vastasseisu. Separatistliku Abhaasia konflikti lahendamine ja seal Gruusia võimu taastamise katse lõppes aga täieliku katastroofiga. Gruusia relvajõud said sõjas Abhaasiaga lüüa, sellele järgnenud etnilise puhastuse käigus sunniti põgenema pea kogu gruusia elanikkond. Samal ajal pöördus Gamsahhurdia tagasi oma kodukohta Megreeliasse, et juhtida relvastatud vastupanu Gruusia võimudele. Zviadistide relvaüksused vallutasid hulga linnu ja liikusid Gruusia suuruselt teise linna Kutaisi alla. Valitsusväed asusid vastupealetungile ja puhastasid 1993. aasta lõpuks need alad zviadistidest. Gamsahhurdia hukkus 31. detsembril siiani selgitamata asjaoludel.
1995. aastal valiti Eduard Ševardnadze Gruusia presidendiks. Perestroika-aegne edukas Nõukogude Liidu välisminister osutus Gruusia juhtimisel aga täiesti saamatuks. Sisuliselt jõudis Gruusia tema valitsemisajal majandusliku laostumiseni. Rahva olematu elatustase, kõikjal lokkav korruptsioon ja teisitimõtlemise allasurumine jätsid Gruusiast tollal masendava pildi. Rahulolematus Ševardnadze valitsemisega kulmineerus 2003. aasta parlamendivalimiste järel. Rahvusvahelised vaatlejad teatasid tõsistest rikkumistest, opositsioon ei tunnistanud valimistulemusi. Opositsiooni liidriks oli tõusnud USAs advokaadina töötanud ja seal õigusteaduste doktorikraadi kaitsnud Mihheil Saakašvili. 1995. aastal tuli ta tagasi kodumaale ja sukeldus poliitikasse algul Ševardnadze liitlasena. 2001. aastal lõi ta opositsioonilise partei Ühinenud Rahvuslik Liikumine protestiks Ševardnadze võimueliidis lokkavale korruptsioonile.
Puhkenud suured meeleavaldused viisid Ševardnadze tagasiastumiseni. 4. jaanuaril aastal 2004 võitis Saakašvili ennetähtaegsed presidendivalimised, saades üle 96% häältest. Ta lubas võidelda korruptsiooniga ning tõsta palku ja pensione. Läänemeelsena kavatses ta taotleda Gruusia vastuvõtmist NATOsse ja Euroopa Liitu. Saakašvili asus kohe läbi viima ulatuslikke reforme. Kolme esimese aastaga suurenes Gruusia riigieelarve maht kolm korda. Politseist ja riigiametitest juuriti välja korruptsioon, ettevõtlus ja riiklik asjaajamine vabastati bürokraatiast, ellu viidi suuri taristuprojekte. Maailmas hakati rääkima Gruusia majandusimest. Samal ajal suutis Saakašvili keskvõimu taas maksma panna Adžaarias, kus kohalik isevalitseja Aslan Abašidze oli muutnud selle sisuliselt Tbilisile allumatuks piirkonnaks. 2004. aastal kehtestas Tbilisi Adžaaria üle kontrolli ilma verevalamiseta, kokkuleppel Moskvaga lahkus Abašidze Venemaale.
2007. aasta sügisel puhkesid Tbilisis valitsusvastased meeleavaldused. Meeleavalduste puhkemises oli oluline roll Saakašvili valitsuse endisel kaitseministril Irakli Okruašvilil. Tuge said protestijad Venemaal tegutsenud suurärimees Badri Patarkatsišvili meediakanalitelt. President ajas juba hääbuma kippuvad meeleavaldused jõuga laiali, kuulutas välja erakorralise olukorra, sulges opositsioonilised meediakanalid. Saakašvili tegevust kritiseerisid ka senised liitlased Läänes.
Saakašvili otsustas ametist ajutiselt taanduda ja kuulutas välja erakorralised presidendivalimised. Juba esimeses hääletusvoorus võitis ta valimised olulise edumaaga järgmise kandidaadi ees.
2008. aasta augustis andis Saakašvili pärast mitmeid relvaintsidente ja provokatsioone käsu Tshinvali ründamiseks. Vastuseks tungisid Lõuna-Osseetiasse Venemaa väed ja puhkes lühike sõda, milles Gruusia vägedel ei õnnestunud Venemaa vägedele vastu seista. Prantsusmaa presidendi Nicolas Sarkozy vahendusel jõudsid Gruusia ja Venemaa rahuplaani allakirjutamiseni. Venemaa rikkus seda aga kohe, tunnustades Lõuna-Osseetia ja Abhaasia iseseisvust ega viinud oma vägesid sealt välja. Gruusia katkestas Venemaaga diplomaatilised suhted ja need ei ole taastunud praeguseni.
2012. aasta parlamendivalimistel saavutas üle poole kohtadest Bidžina Ivanišvili juhitud opositsiooniparteide koalitsioon Sakartvelo Unistus. Teravalt Saakašvili vastu meelestatud opositsiooniparteid nõudsid tema ennetähtaegset ametist taandumist, kuid president püsis oma ametis siiski tähtaegsete valimisteni. Gruusia rikkaim inimene Ivanišvili oli küll aasta uue valitsuse peaminister, kuid taandus ametist. Venemaal varanduse teeninud Ivanišvili on siiani Gruusia poliitikas tähtsaim nööritõmbaja, ilma kelleta ei võta võimupartei Sakartvelo Unistus vastu ühtegi olulist otsust.
2016. aasta parlamendivalimistel kindlustas Sakartvelo Unistus oma võimu veelgi, saades parlamendis 150 kohast 115. 2018. aasta konstitutsiooniparandused nägid ette Gruusia ülemineku parlamentaarseks vabariigiks. 2020. aasta parlamendivalimistel sai Sakartvelo Unistus 90 kohta, ühinenud opositsiooniparteide blokk 36 kohta ja seitse pisiparteid kokku 24 kohta. Opositsioon süüdistas võimuparteid valimistulemuste võltsimises. Aeg pärast parlamendivalimisi on kulgenud Gruusiale omaselt kirgliku ja väga terava poliitilise võitluse tähe all. Rahulolematus Ivanišvili suunatud võimu suhtes on kasvanud, kuid ka Saakašvilit tagasi ei igatseta. Gruusia on siiski säilitanud lääneliku orientatsiooni ja otsib kolmandat teed sisepoliitikas.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.