Kas pärast 1991. aasta augustit oli veel võimalik Nõukogude Liitu päästa? Vastus on kahtlemata ei.
Augustiputšile vapralt vastu astunud Venemaa liidriks tõusnud Boriss Jeltsin oli selge võitja ja Mihhail Gorbatšov selge kaotaja. Nüüd juhtis mängu juba Jeltsin. Nõukogude eliidi vastuoludest alguse saanud perestroika viis ühel hetkel paratamatult rahvuslike vabadusliikumisteni impeeriumi kolooniates. Jeltsin tabas selle väga hästi ära ja võttis oma poliitika vundamendiks Venemaa suveräänsuse. Selle sildi all toetas ta iseseisvusliikumist teistes Nõukogude Liidu kolooniates. Kuid mis kõige tähtsam: Venemaa presidendina lahustas ta järk-järgult Nõukogude Liitu, allutades Nõukogude Liidu keskorganid ja jõuametkonnad Venemaa jurisdiktsiooni alla.
Pärast augustiputši läbikukkumist tegutses Jeltsin kiiresti. Ta realiseeris välgukiirusel kaks viimast küsimust, mis võtsid Gorbatšovilt võimualuse. 23. augusti hommikul saabus Jeltsin Kremlisse ja nõudis Gorbatšovilt, et ta kooskõlastaks Venemaa võimuorganitega kõik Nõukogude Liidu keskaparaadi kaadriküsimused. Sama päeva keskpäeval alanud Venemaa ülemnõukogu istungil nõudsid aga Jeltsin ja saadikud augustiputši toetanud Nõukogude Liidu kompartei laialisaatmist. Mitte ükski kompartei asjamees ei avaldanud avalikku protesti, nad jooksid lihtsalt laiali. Gorbatšov oli jäänud ilma oma võimu alusest ja praktiliselt ka riigist, mille president ta oli.
Viimaseks takistuseks Nõukogude Liidu mingilgi kujul säilitamisele sai Ukraina. Täide läks legendaarse politoloogi Zbigniew Brzezinski 1977. aastal ilmunud suurteoses "Suur malelaud" kirja pandud tõdemus: "Ilma Ukrainata lakkab Venemaa olemast Euraasia impeerium." Pärast augustiputši lahkusid Nõukogude Liidust kohe kolm Balti riiki ja taastasid oma iseseisvuse õigusliku järjepidevuse alusel. Selles olukorras toimus see kuidagi loomulikult. Kõigil teistel liiduvabariikidel oli nii palju tegemist oma tuleviku mõtestamisega.
17. märtsil 1991 oli Nõukogude Liidus toimunud üleliiduline referendum liidu säilitamise kohta. Referendumil küsiti vajaduse kohta säilitada Nõukogude Liit võrdsete suveräänsete vabariikide uuendatud föderatsioonina. Lisaks kolmele Balti riigile, mis olid kindlalt liikumas iseseisvuse taastamise kursil, boikoteerisid üleliidulist referendumit Armeenia, Gruusia ja Moldova. Armeenia ja Gruusia korraldasid eri aegadel ise referendumid täieliku iseseisvuse toetuseks.
Gruusia korraldas oma referendumi 31. märtsil, millel küsiti toetust iseseisvuse taastamisele 1918. aasta 26. mai iseseisvusakti alusel. Seda toetas 99,1 protsenti elanikest. Gruusia NSV koosseisu kuulunud Lõuna-Osseetia Autonoomses Vabariigis oli Nõukogude Liidu säilitamise vastu aga ainult üheksa inimest 44 000 üleliidulisel referendumil osalenust. Sama lugu oli Abhaasia Autonoomse Vabariigiga, seal toetas 99,1 protsenti elanikest Nõukogude Liidu säilitamist.
Armeenias korraldatud referendumil 21. septembril küsiti: "Kas te olete nõus, et Armeenia oleks iseseisev demokraatlik riik väljaspool Nõukogude Liidu koosseisu?" Seda toetas 99 protsenti elanikest.
Moldova boikoteeris üleliidulist referendumit, kuid see viidi läbi mõnedes piirkondades: Gagauusias (kuulutas end 19. augustil 1990 Gagauusia Vabariigiks väljaspool Moldovat) ja Dnestri vasakkaldal (lisaks Benderi linn paremkaldal), Ukraina ja Moldova vahel, mis oli end 2. septembril 1990 kuulutanud Dnestri-äärseks Moldova Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks. Seal pooldas 98 protsenti elanikest Nõukogude Liidu säilimist.
1991. aasta sügisel muutus keskseks küsimus, kes kirjutavad alla liidulepingule. Kogu tähelepanu koondus Ukrainale, kus 1. detsembriks 1991 oli välja kuulutatud uus referendum iseseisvuse küsimuses. Päev enne seda toimus telefonivestlus Jeltsini ja USA presidendi George Bushi vahel.
Jeltsin kurtis USA presidendile: "Härra president, ma mõistan teie muret meie liidu praeguse olukorra pärast. Kohe praegu on liidulepingu projektile nõus alla kirjutama seitse riiki – viis islami riiki ja kaks slaavi riiki (Jeltsin pidas silmas Venemaad ja Valgevenet). See teeb mind väga ärevaks. Räägin teiega täiesti avameelselt nagu alati. Ma arvan, et liit ilma Ukrainata on küllaltki nõrk liit. Ma ütlesin täna Gorbatšovile ja eile intervjuus ajalehele, et kui Ukraina liiduga ei ühine, on see probleem Venemaa jaoks. Gorbatšov räägib kogu aeg, et ta lepib Ukraina liidritega kokku ja nad kirjutavad liidulepingule alla. Kui aga referendum näitab, et Ukraina rahva enamus on iseseisvuse poolt, siis see tähendab, et ukrainlased ei kirjuta alla lepingule, mida praegu Suveräänsete Riikide Ühenduse jaoks ette valmistatakse. See viib liidus slaavi ja moslemi rahvuste tasakaalu dramaatilisele muutumisele. Me ei saa lubada olukorda, kus kahel slaavi riigil, Venemaal ja Valgevenel, on kaks häält moslemi rahvuste viie hääle vastu. Ma ütlesin Gorbatšovile, et ma ei kujuta ette liitu ilma Ukrainata. Muidugi on veel vara teha järeldusi, kuni ei ole referendumi tulemusi."
Järgmisel päeval pärast seda telefonikõnet toimus Ukrainas iseseisvusreferendum. Kui täpne olla, siis küsiti rahva käest kinnitust juba 24. augustil 1991 Ukraina ülemnõukogus vastu võetud iseseisvuse väljakuulutamise aktile. Referendumil osales 84,2 protsenti Ukraina elanikest, kellest 90,3 protsenti olid Ukraina riikliku iseseisvuse poolt. Kõige madalam toetusprotsent Ukraina riiklikule iseseisvusele oli Krimmi Autonoomses Nõukogude Vabariigis (54,2 protsenti) ja Krimmis iseseisvas staatuses olnud Sevastopoli linnas (57,1 protsenti). Praegu osaliselt Venemaa kontrolli all asuvates Donetski ja Luganski oblastites oli mõlemas toetus iseseisvusele üle 83 protsendi. Kõige suurem toetusprotsent oli Lääne-Ukraina aladel. Jeltsini kartused osutusid tõeks.
Siinkohal tuleb märkida, et Ukraina NSV viis 1991. aasta 17. märtsil läbi üleliidulise referendumi uuendatud Nõukogude Liidu säilitamise kohta. Siis toetas Nõukogude Liidu säilimist 70,2 protsenti Ukraina NSV elanikest ja ainult 28 protsenti olid selle vastu. Seega olid kaheksa kuu jooksul Ukraina elanike meeleolud põhjalikult muutunud.
5. detsembril kohtus Jeltsin Gorbatšoviga, et arutada liidulepingu sõlmimise perspektiivi pärast Ukraina referendumit. Pärast kohtumist teatas ta ajakirjanikele, et "ilma Ukrainata kaotab liiduleping igasuguse mõtte".
7. detsembril kogunesid Valgevenes Belovežje puštšas Viskuli residentsis Venemaa, Ukraina ja Valgevene juhid Boriss Jeltsin, Leonid Kravtšuk ja Stanislav Šuškevitš delegatsioonidega. Kohtumise päevakord oli ähmane ja vaid Jeltsinil oli plaan. Kohtumine toimus küllaltki konspiratiivselt, sest kardeti, et Gorbatšov võib mõne eriüksuse abil ürituse laiali ajada. Kuid Nõukogude Liidu juhil ei olnud selleks enam lojaalseid käsutäitjaid. Belovežjesse kutsuti ka Kasahstani liidrit Nursultan Nazarbajevit, kuid tema lennuk maandus hoopis Moskvas. Kaval idamaalane otsustas seal oodata, kes peale jääb. Gorbatšov oli talle lubanud uuendatud liitriigi peaministri kohta.
8. detsembril kirjutasid kolme vabariigi juhid alla lepingule, millega Nõukogude Liit laiali saadeti ja teatati Sõltumatute Riikide Ühenduse loomisest. 25. detsembril 1991 kell 19 Moskva aja järgi langetati Kremli kohal Nõukogude Liidu lipp.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.