Ühest küljest näeme, et kui müütiline mees on saanud olla vaba, iseseisev seikleja, siis naistegelased jagunevad sageli karsketeks ja pühadeks mitteseksuaalseteks madonnadeks ja elukogenud seksuaalseteks pahalasteks. Esmapilgul tundub, et vanaaja muinasjutud olid suhteliselt mehekesksed. Kangelane oli enamasti mees, kes võitles lohega, trotsis ohtusid, seikles kaugel maal seitsme maa ja mere taga ning muu hulgas päästis ära mõne hädas oleva tütarlapse. Ehk mees oli subjekt, kes iseseisvalt toimetas, naine oli aga objekt, kes ootas kannatlikult päästmist. Punamütsike ootas hundi kõhus, Lumivalgeke lamas ja ootas kristallkirstus, Okasroosike magas kedervars näpus lossitornis, Tuhkatriinu toimetas kurja võõrasema türannia all. Kullaketrajad istusid sortsi juures, Rapuntsel oma pika patsiga lossitornis.
Need neiud olid malbed, süütud, vooruslikud, ilusad, kannatlikud. Tuli vaid õige prints ära oodata ja siis said neist head madonnad, kes sünnitasid mitu last. Ja kui nad surnud pole, elavad nad tänapäevalgi.
Nende ingellike naiste kõrval tavaliselt toimetas alati mõni paha, enamasti elukogenud naine, kes oli maitsnud hea ja kurja tundmise puu vilju.
Vaid mõni üksik naistegelane võttis ise vastutuse oma elu ja saatuse eest – Kaunitar päästis Koletise, tark talutüdruk oma isa.
Millest aga tegelikult räägivad nii need vanad tuntud muinaslood kui ka Kreeka jumalannade müüdid?
Saatekülaline on psühhoanalüütik Endel Talvik. Saatejuht on Katrin Saali Saul.
Saates kõlab muusika:
Uku Suviste "Saatanlik Naine"
Lenna "Rapunzel"
Saate helirežissöör Anna-Maria Kurrel.
Kirjad ja küsimused on oodatud aadressile [email protected]
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.