Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.
Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist:
Rohesäuts. Sinivetikad
Rohesäuts.
Sinivetikad septembris.
Tänavune suve lõpu ilm lasi erandlikult kaua soojas merevees ujumas käia. Paraku ei lubanud seda aga Pärnu lahes vohama löönud sinivetikad.
Ilmselt on juba paljud kuulnud, et Läänemeri on üks maailma reostatumaid. Aga milles Läänemere kehv seis täpselt väljendub on ilmselt paljudel, vähemalt maarottidel rakse aru saada. Sestap on sinivetikad üks merereostuse tulemusi, mis meid pea kõiki puudutab, sõna otseses mõttes omal nahal tunnetatav. Need on mürgised ja on ujuma mineja tervisele ohtlikud. Aga väga halvasti mõjuvad need ka vee kvaliteedile, kaladele ja muule vee-elustikule. Paraku pole sinivetikad meie vetes enam midagi haruldast. Eriline oli tänavu tõesti see, et tänu erakordselt soojale suvelõpu ilmale olid nad südasuve asemel hoopis augusti lõpus ja septembriski veel.
Aga kes siis on see soovimatu külaline ja miks ta meid kollitab? Esmalt tuleb öelda, et tegu polegi vetikaga - sinivetikad on tegelikult hoopis bakterid, täpsemalt tsüanobakterid. Viktor Masing pakkus kunagi nende organismide eestikeelseks vasteks SINIKUD, aga see pole kasutusse läinud.
Vähesel määral sinikuid on vees normaalne, aga piisavalt sooja ilma ning suure fosforisisaldusega vees löövad need vohama. Liigse fosfori sattumisel merevette peame põhjustaja otsimisel aga paraku ise peeglisse vaatama. Peame õppima paremini toimetama nii, kodus kui veekogu ääres, aga eeskätt põllul. Targemini tuleb ringi käia kuivenduskraavide kaevamise ja süvendamisega nii põllul kui metsas, et need toitaineid jõgedesse ja sealt merre ei viiks.
Aga rannahooaeg pole läbi! kui vähegi võimalik, käige ikka mererannas, aastaringselt, see annab jõudu ning aitab energiat ja mõtteid koguda!
Selle nädala "Rohesäutsu" toimetab Tarmo Tüür.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.