Oktoobrikuus oli kõik uus nagu ikka ja muuhulgas tuli justiitsministeerium välja uudisega, et juba alates 2026. aastast asendab tasuta õigusnõustamist hoopis ministeeriumi juturobot. Just nimelt asendab, mitte ei tule sellele lisaks, ehk tasuta õigusnõustamine lihtsalt kaob enamike abivajajate jaoks ära.
Kuigi võinuks eeldada, et sellise rutaka tegutsemise taga on naiivne lootus hoida kokku kulusid, siis jutiitsministri sõnul pole uue mudeli eesmärk üldse kokkuhoid. Eesmärk olevat hoopis "vastata korduvatele ja lihtsamatele õigusküsimustele kiiresti ja pädevalt".
Mõte asendada tasuta õigusnõustamine juturobotiga saaks tunduda mõistliku algatusena vaid inimesele, kes pole ealeski kokku puutunud juturobotite ega õigusabi osutamisega (või siis inimesele, kes sellise juturoboti loomise ja haldamise pealt kasumit võiks teenida).
Mina olen mõlemaga kokku puutunud ja Elisa iseteeninduse juturobot Annika suutis mind viia vaimselt väga tumedasse kohta. Kusjuures minu ainsaks mureks temaga taidlemisel oli teenuslepingu lõpetamine. Kujuta veel ette, kui üritaks Annikalt abi saada keerulises ja stressirohkes perekondlikus vaidluses laste hooldusõiguse või elatisrahade üle. Mina seda ette ei kujuta. Muidugi paneb riik eelduslikult õigusabi juturoboti loomisel ja ülalpidamisel suurema summa huugama, kui Elisa seda Annika puhul teinud on.
Juuratudengitele tehakse juba esimesel aastal selgeks, et õigus on abstraktne, kuna elu on väga kirju ning kõiki olukordi seadusandja ette näha ei saa. Abstraktsed reeglid kipuvad pealekauba veel pahatihti olema küllalt segaselt sõnastatud. Nii võib mõni paragrahv vaidlevaid pooli aastaid kohtusüsteemis ringi keerutada. Justiitsminister seevastu selgitas optimistlikult meediale, et aga vaadake, küsimused, millega tasuta õigusnõu saamiseks juristi poole pöördutakse, kipuvad korduma.
Väga tore, aga asjaolud pole kunagi üks ühele samad. Mis veel olulisem, ilma juurahariduseta inimene ei tea, millised elulised asjaolud tema juriidilise mure lahendamisel võivad relevantsed olla. Kui näiteks juhatuse liige küsiks õigusabi juturobotilt konkurentsipiirangu kohta oma töölepingus, jättes mainimata, et ta on juhatuse liige, kelle leping on olemuselt tegelikult käsundusleping, siis saaks ta täiesti vale vastuse (see juhtus tegelikult mul endal ühe hea sõbraga, kuna vestlesime möödaminnes ja mul polnud tol hetkel aega kõiki detaile sõbralt välja pigistada).
Juturobot saab olla vaid nii asjalik nagu seda on treeningandmestik, millel põhjal ta on loodud. Kui riik just juturobotit salamisi mitmeid aastaid juristide/advokaatide ja nende klientide vahelise digitaalse suhtluse pinnalt treeninud pole, siis saab treeningandmestik koosneda vaid piiratud tüüpjuhtumitest.
Tüüpjuhtumid ei arvesta nüansiga. Veel enam, tüüpjuhtumite kohta saab avaldada ja sageli avaldataksegi teavet riigiasutuste veebilehtedel. Õigusnõu andmisel konkreetsele isikule on nüansid faktides seevastu keskse tähendusega, mistõttu saab juturoboti tegelik rakendus õigusvaldkonnas piirduda vaid konkreetsete kitsaste küsimustega. Rääkimata sellest, et tehisaru loomingulisuse kohta juura valdkonnas on laias maailmas kogunenud juba küllalt hoiatavaid halbu näiteid.
Tehisaru võib juuras olla tõhus abimees, kuid tema kasutamisel kehtib alati kuldne reegel "usalda, aga kontrolli". Juuraväline inimene paraku ei pruugi olla võimeline kontrollima, kas juturobot andis talle korrektset infot või mitte.
Kuid justiitsminister tõdebki ausalt, et juturoboti eesmärk on vaid vastata korduvatele ja lihtsamatele õigusküsimustele. Aga see ei ole ju õigusnõustamine? See on pelgalt ministeeriumil lasuva õigusselgituste andmise kohustuse täitmine. Õigusnõustamine on olemuslikult individualiseeritud teenus, mis justnimelt keskendub konkreetse isiku konkreetsele juhtumile ja kõigile selle nüanssidele. Juturoboti geneerilised vastused ei lähe kokku õigusnõustamise mõistega.
Lisaks on inimsuhtlus õigusnõu andmisel väga olulisel kohal. Tasuta õigusnõustamise juhtumid on enamasti seotud perekonnaõigusega, mis tähendab, et abivajaja võib olla haavatav ja suurt ärevust tundev inimene, kes vajab lisaks toorele õigusega seotud infole ka inimlikku tuge. See on osa juristi ja kliendi suhtest, mida juturobot eales asendada ei saa. Lisaks, nagu HUGO.legal juht Erki Pisuke Postimehele märkis, vajavad tasuta nõustamist sageli just need inimesed, kelle arvutioskused on alla keskmise.
Mis aga on seni avalikus diskursuses suurema tähelepanuta jäänud, on konfidentsiaalsuse probleem. Jurist/advokaat opereerib kliendi huvides käsunduslepingu alusel. Viimane paneb teenuseosutajale kohustuse hoida kliendilt saadud teavet saladuses, teiste hulgas ka riigi eest. Kellele pihib inimene kõik oma tundlikku teabe õigusabi juturoboti puhul? Aga otseloomulikult riigile, sest me räägime ju "ministeeriumi juturobotist".
Kui perekonnaõiguse ja võlaõiguse juhtumite puhul ei pruugi häirekellad veel kohe tööle minna, siis võimalike süütegudega seotud õigusküsimuste korral peaks küll igaüks mõtlema, et oot-oot, kellele ma praegu võimaliku süüteo üles tunnistasin. Aga otseloomulikult riigile. Kuigi kõnealune õigusnõustamine kriminaalmenetluses kahtlustatavale ja süüdistatavale ei laiene, võib inimene vajada nõu enne kui ja ilma, et ta oleks sellise menetlusliku rolli juba saanud.
Konfidentsiaalsuse mure kohta tuleks küllap vastus, et juturobotiga jagatud teabele seatakse ranged kasutusreeglid vms, aga nagu numbrimärgikaamerate juhtum näitas, siis võib riik neid kasutusotstarbeid vaikselt nihutada väga laiaks enne, kui avalikkus sellest üldse haisu ninna saab. Ja üleüldse, kuidas saab riik ise anda sõltumatut õigusnõu, kui inimese juriidiline probleem võib puudutada riigi enda tegevust?
Ärge saage minust valesti aru, kindlasti leidub paraku ka neid juriste, kes osutavad kehva teenust ja annavad halba nõu ehk inimsekkumine õigusnõustamises ei ole veel mingi kindel kvaliteedigarantii. Siiski ei maksa alahinnata seda väärtust, mida annab inimesele võimalus olla teise inimese poolt ära kuulatud ja (vähemalt näiliselt) mõistetud.
Ning lõpuks: kuidas üldse teha loogiliselt opereerivale arvutisüsteemile selgeks meie tihti ebaloogiline ja pidevalt muutumises olev õigusnormide rägastik? Kuigi kõik inimesed ei kasuta oma mõistust sel määral, mil võiks, siis lõpuks on inimaju siiski jätkuvalt tõhusam kompleksete probleemide lahendamisel. Mis veelgi olulisem, inimesel on emotsionaalse intelligentsuse ja empaatia kapatsiteet, mida robot saab parimal juhul vaid imiteerida, kuid mis nagu meditsiiniski omab ka õigusnõustamisel olulist ja asendamatut väärtust.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.