Iraanis olla kaks vanasõna, millest üks ütleb, et "töö on kroon", ja teine, et "puhkus on tarkus". Peatun sellel teisel, kuigi kogu läänemaailma senine suhtumine on olnud pigem esimesele tuginev. Mõnedki väljapaistvad tegelased on öelnud, et magavad vaid 4–5 tundi, töötavad väsimatult ja nii edasi. Kuid ehk vaadata seda teise nurga alt. Toetun neuroloogi Joseph Jebelli raamatule "Puhkav aju. Miks mittemidagitegemine võib muuta teie elu" (Joseph Jebelli "The Brain at Rest. Why Doing Nothing Can Change Your Life", 2025).
See raamat on segu teadusest, isiklikest lugudest ja praktilistest nõuannetest. Jebellil on aju ja selle puhkuse vajadusega isiklik kogemus. Tema isa olnud töönarkomaan ja kui Joseph oli kümne aastane, jõudis isa läbipõlemiseni ja kaotas töövõime. Ka Jebellil endal kippus asi samasse suunda, ta püüdles järjest uute eesmärkide poole ja lõpuks hakkas elu laiali lagunema. Teadlasena suutis ta siiski iseendale ka soovituse anda, tõmbus tagasi, vähendas töökoormat, võttis asju kergemalt.
Ajutegevust uurides otsis Jebelli konkreetseid kinnitusi sellele, et tihti on vähem tööd teha suurem edu tagatis kui liigne koormus. Ta leidis hulgaliselt viiteid ka teistele samateemalistele uuringutele. Nende metaanalüüs näitas, et 73 protsenti kõigist töödest probleemide lahendamisvõime kohta viitasid kasulikule mõjule, mis on puhkeajal 30 minutist kuni 4 ja isegi 24 tunnini.
Üldreegel näib olevat, et mida rohkem aega te pühendate mitte midagi tegemisele, seda parem on see teie ajule. Tegelikult tuli selle järeldusega välja juba 20. sajandi alguses uuringuid teinud prantsuse multiteadlane Henri Poincaré. Ta leidis, et lahendused probleemidele tulid tal alati siis, kui ta oli puhanud.
Suure, kuigi algul kriitikat leidnud avastuse tegi 1929. aastal saksa psühhiaater Hans Berger, kes tõestas, et aju on pidevalt tegevuses ka siis, kui inimene puhkab. Tõsisemalt hakati sellesse avastusse suhtuma möödunud sajandi keskel ja 1970. aastatel tuli Rootsi neuroloog David Ingvar välja avastusega, mida tänini püütakse mõtestada. Nimelt leidis ta, et meie aju otsmikuosas, mis vastutab intelligentsi, mälu ja tähelepanu eest, oli vereringlus kõige aktiivsem siis, kui inimene puhkab. See näis algul vastuoluna, sest kuidas saab aju olla kõige aktiivsem siis, kui me lihtsalt molutame.
Meie kultuur ei soosi ka tänapäeval puhkamist ja tehnoloogia muudab asjad vaid hullemaks. Nutitelefon muudab võimatuks kellegi või millegagi pidevas ühenduses oleku vältimise. Ja saavutustele pürgimine on laialt levinud. Jebelli nimetab seda tööpandeemiaks, mida valitsused on kaua eiranud. Samal ajal on sellel ka konkreetne hinnalipik. Näiteks Suurbritannias loeti ületöötamise hinda majandusele ulatuvat aastal 2022 ligi 23 miljardi naelsterlingini.
Globaalne seis on veel hullem. Pikk tööaeg, ehk vähemalt 55 tundi nädalas, põhjustab aastas arvestuslikult umbes 745 000 surma ja see on aastaga 2000 võrreldes 29-protsendiline kasv. Põlvkondade vahel on erinevus. Enim ületöötajaid on aastail 1981–1996 sündinute seas, 59 protsenti. Minu põlvkonnas ehk aastail 1946–1965 sündinute seas on neid kõige vähem, 31 protsenti. Muud põlvkonnad jäävad nende äärmuste vahele.
Jaapanis on isegi eraldi termin enese surnuks töötamise kohta: karoshi. See tabavat ametlike ülevaadete kohaselt aastas umbes 400 jaapanlast, seda kas insuldi, infarkti või enesetapu läbi. Asjatundjad väidavad küll, et tegelikult olla karoshi ohvreid aastas kuni 20 000.
Ületöötamine muudab ka aju anatoomiat ja enim kannatab eesajukoor, mis kontrollib otsustamist, probleemide lahendamist ja tähelepanu. Ületöötamine mõjub sellele nagu vananemine. Samas on see ajuosa ainus, mis võiks anda inimesele soovituse vähem tööd teha. Lisaks väheneb ületöötamisega hipokampus ehk ajuosa, mis on oluline õppimiseks ja mäluks. Ja nii edasi.
Hea uudis on ehk see, et lihtsalt puhates ja aju püsivõrgustikke aktiveerides võivad aju ning keha kahjulikule mõjule vastu hakata. Neuroloogina huvitas Jebellit just see, mida aju puhates teeb, kui ta aktiivsust näitab?
Piltlikult öeldes kasutab aju puhkeseisundit selleks, et iseennast korda seada, töö ajal sellesse tekkida võinud toksiinidest ja muust mittevajalikust lahti saada. Ehk aju aktiviseerub puhkeseisundis selleks, et oma maja ära koristada, asjad taas oma kohale seada ja nii edasi. Koristamine on teadupärast energiat nõudev tegevus ja sellest siis ka vereringe aktiviseerumine ajus ajal, mil see loogiliselt peaks koos omanikuga molutama.
Jebelli soovitab lasta puhkehetkel mõtteil lihtsalt vabalt rännata, unistada. Nii mõtterännakute kui ka unistamise kohta on mitmeid teaduslikke põhjendusi nende kasust. Uue alguse teooria kohaselt käivitab mõtete vaba rändlemine ajus neuronite reseti mehhanismi, mis võimaldab probleeme uue pilguga näha. Sel viisil taastame ka ajus neuronite energiat. Loomingulisuse ja mõtterändluse seost on märganud mitmed kirjanikud, kunstnikud ja teadlased. René Descartes olla leiutanud oma koordinaatide teooria voodis lamades ja laes ronivat kärbest jälgides.
Tänapäeval ei taha inimene paraku mõtteid vabalt liikvele lasta, asudes hoopis oma nutitelefoni kontrollima. Selle asemel võiks jalutuskäigu teha või ühistranspordiga sihitult kuhugi sõita ja ilma ning inimesi vaadelda. Eriti kasulik olevat rohekümblus ehk roheluses jalutamine. Kaks tundi nädalas roheluses viibida parandab oluliselt psüühilist heaolu ja vähendab ärevustunnet. See suurendab ka vastupanu haigustele.
Muide, ka üksindus on meie kognitiivsetele võimetele väga kasulik. Me oleme sotsiaalsed olendid, aga sellel on ka varjukülg. Sotsialiseerumine on energiat kulutav. Üksindus aktiviseerib aga ajutegevust. On terve rida suuri nimesid, kes eelistanud üksi olemist. Ja muidugi ka uni, mis on tihti luksus, mida me endile keelame.
Videomängud võivad olla ajule kasulikud, kuid Netflixist järjest filmide vaatamine rikastab aju topamiiniga, mis rikub aju keemiat, tõstab stressitaset, tekitab ärevust ja võib viia depressiooni.
Kokkuvõtteks tõdeme, et puhkav aju on võimas asi. Andkem talle siis seda puhkust iseenese korrastamiseks ja võimestamiseks.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.