Tütre erilist häält märkas ema juba palatis. Ja Laura saabumine 19-aastase Martina ellu kujunes üldse iseäranis eriliseks, sest ta ise sirgus suureks sisuliselt oma käel, kuna vanemate puudumine tõi kaasa olelusvõitluse koos teadmisega, et mitte kellelegi pole loota.
"Ma olin ülimalt õnnelik. Ma arvan, et see tuli sellest, et see oli esimene "asi", mis kuulus mulle," räägib Martina, kelle ainus kaasavara emaks saades oli 120 rubla, mis kulus lapsele käru ostmiseks.
"Meil olid kuuendas klassis katsed muusikali "Alice imedemaal". Õpetaja tuli ja ütles, et sinu hääl ei pea mitte kunagi laval vastu," kirjeldab Laura kogemust, mis tegi hingele haiget. "Pärast seda ei tegelenud ma laulmisega aastaid."
Taustal mängis rolli ka see, et juhendajad tunnistasid otsesõnu: me ei oska nii madala häälega midagi teha. Aga siis kohtus ta Ursel Ojaga. Tuli Eurovisioonile sõit Suntribe'iga ja nii ta läks.
Martina emana on läbi elanud võimalikest valusaima hetke, kui lahkus Laurast kaheksa aastat noorem vend Gregor. Poja surmast üle ei saa, sellega tuleb õppida elama. Ja leida vastused rasketele küsimustele.
"Mis õigusega sa edasi elad, kui sinu last ei ole enam?" kirjeldab Martina sisemisi heitlusi, aga ka põhjuseid, miks olemas olla.
Kuulake neid lugusid pühapäeval kell 10.10, kui saatekülalistega vestleb Sten Teppan.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.