Sel korral tuginen paljuski Oxfordi Ülikooli professori Andrei Zorini mõnedele mõttekäikudele. Vene mõttemaailma vaatlemisel ongi tüüpiline see, et üha rohkem kriitilisi või vabasid arvajaid on mitte Venemaal, vaid kusagil välisriigis. Ja Ukraina sõja aeg on kuulu järgi massiliselt suurendanud nende ajude hulka, kes eelistavad tegutseda mujal kui Venemaal.
Andrei Zorin võtab tublisti üldistada vene mõttemaailma. Me räägime tihti liidritest, kuid avaliku arvamuse küsitlusi jälgides on teemaks valdava osa rahva mentaalne seisund läbi aegade. Oleme erinevates taustajuttudes neid põhjuseid siin-seal juba markeerinud.
Ajalugu on möödanik, kuid tihti on võimalik möödanikust üldistusi teha. Venemaa puhul nähtub, et ainult täielik sõjaline, strateegiline ja geopoliitiline lüüasaamine on see, mis võib muuta Venemaa poliitilist kurssi. Nii oli pärast Krimmi sõda aastail 1853-1856 ja nii oli ka pärast sõda Jaapaniga 1904-1905. Selles mõttes võib öelda, et ukrainlased võitlevad praegu tõesti kogu lääne eest. Ja sellest lähtub ka vajalik lõpptulemus.
Zorin märgib, et vene kultuuri jaoks on iseloomulik pidev surmaohu tunnetus, millest ülesaamiseks on vaja dramaatilisi muudatusi ja pingutusi. Vene rahvas on ka oma valitsejad jaganud mitte legitiimsuse alusel, vaid lihtsalt kahte lehte: tõelised ja mittetõelised.
Tõeline tsaar, tõeline juht on see, kes saab riigi valitseda hukkumise künnisel, kuid toob rahva sealt võidukalt välja. Selles võtmes tasub vaadata ka Vene riiklikku propagandat ja selle edukust aastate 1989-1991 sündmuste valgustamisel. Neid aastaid esitatakse mitte kui Venemaa vabastamist neostalinistlikust diktatuurist ja Nõukogude kommunistlikust või imperiaalsest pärandist, vaid kui lüüasaamist läänelt külmas sõjas. Kusjuures see lüüasaamine tulenevat pettusest.
Vene ühiskondlikus mõtlemises on juurdunud arusaam, et Venemaa ja lääne vahel oli justkui mingi leping. Venemaa saadab impeeriumi laiali ja selle eest võetakse ta kuhugi. Kuhu? See on juba keerulisem küsimus, kuid igal juhul normaalsete riikide kilda õigusega hakata kohe elama sama hästi kui lääneriiklased. Aga saadi tüng, ei mingit nendesarnast elu ühe hoobiga.
Andrei Zorini arvates on üks sellise mõtteviisi alustest vene kultuuri sügav individuaalsus, milles on väga sügav usaldamatuse tase.
Inimesed ei usu üksteist, ei usu ülemusi. Zorin meenutab Solženitsõni tuntud teesi laagritest: "ära usu, ära karda, ära palu". Tema arvates on see küll Gulagi laagrite tees, kuid selgus, et laagritarkus pädes kogu ühiskonna kohta.
Lisaks avaldus vähemalt 20. sajandil Venemaal pöördumine isolatsionismi alati pärast katset pöörduda Euroopa poole. Aastal 1917 oli katse esitada end maailmarevolutsiooni liidritena. Läks nihu ja tekkis Stalini tees sotsialismi ehitamisest ühes eraldi riigis.
Teise ilmasõja järel impeerium laienes tublisti, kuid loogika jäi samaks: kuni piiripostini oleme meie, sealt edasi on nemad ehk vaenlased. Uue katse maailma tsivilisatsiooniga liituda tegi Venemaa 1990. aastatel, sedapuhku ilma pürgimiseta liidrirolli. Kuid siiski arusaamaga, et ollakse üks poolustest multipolaarses maailmas.
Jälle läks nihu ja süvenes arusaam, et lääs tegi neile taas tünga. See tunne on aga hea alus revanši igatsemiseks. Kuid paralleelselt süvenes ka arusaam, et tsaar ei olnud ilmselt õige ega päris. Tekkis neoimperialistlik nostalgia ja selgus, et varem elasid venemaalased päris hästi. Ja mis kõige tähtsam, neil oli suur riik, mida kõik kartsid. Oli Nõukogude paradiis, aga kahjuks võrgutas neid lääne madu. Nüüd on järelikult vaja uut hüpet ja uut, tõelist tsaari.
Eeltoodust tuleneb ka Vene ja Ukraina maailma ühendamatus. Kui Venemaal tugineti õigele või valele tsaarile, siis Ukraina ühiskonna aluseks oli ja on kasakate sõjaline demokraatia. Poliitilised mütoloogiad on täiesti kokkusobimatud, need on vastandlikud. Ja need mütoloogiad peegelduvad ühiskondades.
Levada Keskuse poolt kuu pärast sõja laienemist tehtud küsitlus näitas, et kui veebruaris oli Vladimir Putini toetus 71 protsenti, siis märtsis, ehk pärast agressiooni algust oli see 83 protsenti. 69 protsenti küsitletuist arvas ka, et riigis läheb kõik hästi. Seda siis hoolimata sanktsioonide survest. Sarnased tõusud olid ka Gruusia sõja ajal ja Krimmi annekteerimise järel. Seega reageerib masside teadvus sõjale eri aegadel sarnasel moel.
Omal ajal suruti kommunistliku universalismi idee kõrvale vene natsionaal-impeeriumliku messianismi poolt. See algas juba 1930. aastatel, hiljem lihtsalt kiirenes ja mõne väikese luksatusega on see jälle käivitunud. Iseloomustavad jooned on sulgumine maailmast, võitlus kosmopoliitsuse vastu ja idee üleüldisest vandenõust Venemaa vastu.
Kremli propagandamasin on tegus. Lisaks hakkab laiemalt levima arvamus, et kui see rahvas talub sellist režiimi ja taastoodab seda valimistel, siis on ka see rahvas kaasosaline kõigis nendes kuritegudes.
Venemaale meeldib väga kõigi jagamine omadeks ja fašistideks või natsideks. Kordan siinkohal oma varem väljapakutut, et Venemaal on tegemist ühe fašismi vormiga ja sellele tuleb anda oma nimetus.
Venekeelsest netimeediast on käinud mitmel korral läbi termin "rašism" kui vene fašismi üldnimetaja. Ehk ongi aeg hakata rahvusvaheliselt rohkem seda terminit levitama. Et meil on tegemist rašismi ehk agressiivse Vene revanšistliku poliitikaga, millele on vaja globaalselt vastu astuda. Ehk läheb käibesse. Rašism ei lähe läbi! Rashism should not prevail! Europe against rashism! Ja nii edasi… Venemaa jaoks: Рашизм не пройдёт! või Долой рашизм!
Viited lugemishuvilistele
"Устаревшие представления становятся обоснованием массового убийства людей" Почему война с Украиной — логичное продолжение российской идеологии. Объясняет историк Андрей Зорин — Meduza
Мифология правителя в русской культуре. Андрей Зорин. - YouTube
Стратегии выживания в русской культуре: побег, обман, бунт. Андрей Зорин. Лекторий - YouTube
Почему рейтинг Путина в России вырос после вторжения РФ в Украину – объясняет Алексей Левинсон из "Левада-Центра" (currenttime.tv)
Русская ода конца 1760-х — начала 1770-х годов, Вольтер и "греческий проект" Екатерины II — Журнальный зал (gorky.media)
Фашистский режим Путина · (rusmonitor.com)
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.