Paljudel on tunne, et tahaks olla täiuslik ja vastata nendele standarditele. Vähemalt mõneski valdkonnas tahaks olla parim. Koolis hinnetes või töösaavutustes. Ainult parim kõlbab! Peab veel pingutama! Või kui saavutusteni ambitsioon ei ulatu, siis vähemalt kodu võiks küll laitmatult korras olla.
Kuidas see mõjub inimese hingele, kui vähemaga ei suuda leppida, aga maksimum libiseb eemale nagu horisont?
Perfektsionist näeb pigem seda, mis on täiuslikkusest puudu. Tal on raske rõõmu tunda sellest, mis on olemas, sest ta tähelepanu fookus on puuduval. Kui saaks selle puuduv tehtud, küll siis rõõmustaks!
Perfektsionism on usk, et kui elame täiuslikult, näeme täiuslikud välja ja käitume täiuslikult, suudame ära hoida süütunnet, hukkamõistu ja häbi, mis kaasneb ebaedu ja ebaõnnestumisega. See on kui kaitsekilp. Kui kogeme ebaedu, häbi, hukkamõistu ja süüd usume sageli, et selle põhjuseks on meie ebatäiuslikkus. Nii püüame veelgi välja näha ja teha kõike õigesti.
Kuna perfektsionist ei suuda olla nii hea kui ihkaks, siis on tal pidev mure, et midagi on ununenud tegemata, veel midagi on valesti. See on vaimselt väga kurnav seisund. Mõned inimesed koostavad oma peas pikki nimekirju, mis kõik veel peaks olema tehtud, et asi oleks hästi tehtud. Kahjuks on see nimekiri nõiutud – ülaltpoolt kahaneb, aga altpoolt kasvab juurde nagu muinasjutus, kus lõikad ühe pea lohel maha, aga kaks kasvab asemele.
Perfektsionist piitsutab end – kiiremini, kõrgemale, kaugemale! – siis olen piisavalt hea! Siis olen armastust ja omaksvõttu väärt! Perfektsionist arvab, et alati võiks olla asi parem. Ja ta saab enesega hästi läbi siis, kui ta ise on parem. Selline nagu ta praegu on – sellisena pole ta iseenese jaoks armastusväärne. Ameerika psühholoog Brene Browni sõnul on enese armastamine kõige vapram tegu üldse. Sest me peaksime ju olema enese jaoks väärtuslikud ka siis, kui me pole täiuslikud. Mõnede jaoks on see iseenesestmõistetav tõde, mõnede jaoks aga võimatu.
Kuidas kujuneb inimeses perfektsionism?
Mida perfektsionism meiega teeb?
Kuidas ebatäiuslikkus omaks võtta?
Saatekülaline on psühhoanalüütik Endel Talvik, saatejuht on pereterapeut Katrin Saali Saul.
Saates kõlab muusika:
Apelsin "Illusioon"
Genialistid "Kõik on korras!"
Tätte ja Matvere "Kevadelaul nr 1"
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.