Pealkiri ei pruugi olla nii tuttav, aga kui lisada märksõna "Tokerjad", mis hääbuvad ja tääbuvad, on äratundmine loodetavasti platsis.
Esmakordselt ilmus "Uuel teel" 1908. aastal "Wirulases".
Oma "Kogutud teoste" XVIII ande eessõnas 1933. aastal kirjutab autor pikema kommentaari humoreskile "Uuel teel".
Eduard Vilde: "See pilge on asja andnud neile, keda ta tukistab, mind süüdistada vaenlikkuses kirjanduskultuuriliste püüete vastu, nimelt keeleuuenduse ja luuleuuenduse vastu, mille oli endale ülesandeks teinud rühm noori kirjanikke, kes kuulusid 1905. aasta ümber asutatud "Noor-Eesti" lipu alla. Et see süüdistus ei taba tõtt, oli minu lugejaskonnale selge algusest peale, nagu tõendasid mulle sellekohased tunnistused ja tunnustused. [---]
"Uuel teel" on pilge edevusele. Ainult edevusele. Ta on pilge neile, kes tahtsid vaest lugejat jalust rabada uudsuse ja sügavuse kartetschidega. Neile, kes ladusid virna tundmatuid, vast ahjust võetud uusi sõnu, et demonstreerida eneste ületavat modernsust, – neile, kes haudusid apokalüptilisi arusaamatusi, et müstifitseerida lugejat näilise filosoofilise ülitarkusega. Seda edvistamist ja ebeldamist – aga ka üksnes seda – naerab heasüdameliselt minu satiiriline tööke."
"Uuel teel" lavastas raadioteatris Kaarel Toom.
Osades: Vilde – Kaarel Karm. Kask – Aleksander Randviir. Lembach – Jüri Järvet. Hindrekson – Alfred Rebane. Vilde naine – Aino Talvi. Noor-Eesti esindaja – Eino Baskin.
Kuuldemängu esiettekanne toimus 11. juulil 1953. aastal.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.