Jutu aluseks on Briti konfliktikuuringute keskuse juhi Keir Gilesi raamat "Kes kaitseb Euroopat?" (Keir Giles, "Who Will Defend Europe? An Awaked Russia and a Sleeping Continent", 2024). Ilmus see üllitis mullu ja autor märgib, et kirjutamisega sai ta ühele poole mullu suvel. Seda tasub silmas pidada, kuna vahepealse aasta jooksul on palju muutunud.
Keir Giles on paljudele Vene-teemaga tegelejatele kindlasti tuntud nimi. Jutu lõpus on ka kaks viidet tema hilisematele kirjutistele. Giles on aastaid kirjutanud Vene ohust ja Venemaa tundmise nappimisest lääne sõjaliste ja poliitiliste otsustajate seas. Sellest tema sõnul ka mitmed eksisammud Vene agressioonidele reageerimisel.
Põhimõtteliselt võib öelda, et ega meile raamatus vast väga palju uut ei ole. Sihtpublik on ikka lääne poliitikud ja avalikkus. Ta ise märgibki, et Balti riigid, Poola ja ka Põhjamaad mõistavad Venemaa olemust niigi, kuid kahjuks ei laiene see arusaam ülejäänud Euroopale. Lootust annab ehk tõik, et paljudes riikides on sõda pannud mõttemutrikesed keerlema ja parem arusaam sõjast, selle algatajast ja mõjudest on õnneks levinud, kuigi ehk mitte piisavalt kiirelt ja laialt.
Siiski loodab autor, et lisaks sõnadele on Euroopas hakatud ka praktikas tegelema kaitsejõudude tugevdamisega ja valmistutakse võimaluseks, et tuleb läbi ajada ilma USA toetuseta. Või isegi oludes, kus USA ja Euroopa huvid satuvad vastasseisu. Seejuures märgib Giles, et seni on püüab Euroopa siiski USA-d võimalikult kaua pardal hoida. Mitmed võtmetähtsusega võimekused on nimelt endiselt valdavalt Ameerika päritolu ja nende asendamine võtab aega.
Selle kohta, miks Venemaa Ukrainas suuragressiooni alustas, kirjutab Giles ühemõtteliselt: selle pärast, et ta sai seda teha ja luges võimalikku hinda vastuvõetavaks. Lisaks ka selle pärast, et varasemad agressioonid ei olnud saanud läänelt vastulööki. Niisiis ta tegi seda, kuna arvas, et saab seda karistamatult teha.
Sama ilmestab ka Venemaa järgmist võimalikku agressiooni, mis võib teoks saada, kuna lääneriigid näitavad selget soovimatust tegutseda. Ja nii praegune kui ka suvaline järgmine sõjaline kokkupõrge jääb kestma seni, kuni Venemaa saab ühemõtteliselt ja selgelt lüüa.
Julgustust võib Venemaa saada Euroopa ja USA teineteisest kaugenemisest, mis saab niikuinii toimuma, hoolimata Euroopa praegustest katsetest Donald Trumpi ja tema meeskonda moosida.
Giles kirjutab muide, et erinevalt eelmise 1930. aastatest ei ole USA praegu isolatsionistlik. See arvamus on tal tõenäoliselt pisut muutunud, kui Trumpi administratsiooni retoorikat ja tegevust arvesse võtta. Kuid kas koos USA-ga või sellest eraldi, Euroopale jääb endiselt peamiseks ohuks Venemaa.
Moskva järgmise sõjalise agressiooni puhul on küsimus selles, kas Venemaal on vajalikud võimed ja tahe. Lääne hinnangud Vene sõjalisele jõule olnud seni ülehindavad, kuid Venemaa on arenemisvõimeline. Juba praegune sõda on Vene majandusele koormav, aga sellega saadakse seni hakkama, sest lähtutakse oma prioriteetidest.
Näha ei ole ka sõja toetamise vähenemist Venemaal, kus võimud on edukalt õhutanud vaenu lääne vastu. Ja ega Venemaa ei ole kunagi pööranud tähelepanu agressiooni majanduslikele mõjudele või inimkaotustele.
Mulluse aasta seisuga oli lääne luureringkondades tekkinud üksmeel, et Venemaa valmistub lähitulevikus rünnakuks mõne NATO riigi vastu. Eriarvamusi leidub vaid selles, millal agressioon võiks alata. Kuid Venemaa ambitsioon uut sõda alustada – ehk siis ka Euroopa tulevik – sõltub praeguse sõja tulemustest. Selge näib olevat see, et Vladimir Putini ja paljude venemaalaste arvates tuleks riigi piire nihutada. Giles kasutab Moskva pürgimuste illustreerimiseks Venemaal müügil olnud kaarti, millel Kesk-Aasia, Balti riigid, Soome ja Poola on kõik kujutatud Venemaa osana. See näikse olevat esialgse ambitsiooni ulatus.
Nii Euroopa kui ka laiemalt lääne viga on selles, et alati kipub peale jääma hirm Moskva provotseerimise ja konflikti eskaleerimise ees. Tegemist on vaimse halvatusega, mis tuleneb eeldusest, et Venemaa on liiga suur ja irratsionaalne ja liiga paljusid tuumarelvi omav. See hirm annab Venemaale võimaluse alati karistamtult rünnata, kuna Moskvat kannustab vastase nõrkus, mitte tugevus. Sõltumata Ukraina sõja tulemustest ei too lahingute lõppemine rahu ilma, et lääs võtaks tegusaid meetmeid Venemaa tõkestamiseks.
Ukraina ja Euroopa tuleviku turvamiseks on aga vahend olemas, see on NATO, ja Moskva peletamiseks oleks parim viis ka Ukraina sinna vastu võtta.
Nõukariigi suur eesmärk oli omal ajal USA lahtihaakimine Euroopast ja Trumpi administratsioon on nüüd kaasa aitamas selle eesmärgi saavutamisele. NATO ühtsus on Venemaa jaoks probleem, kuid see on talle ka võimalus, täpsemalt siis selle ühtsuse lammutamine ja erimeelsuste õhutamine. Giles toob erimeelsuste ühe näitena NATO peasekretäri valimise, kui Lääne-Euroopast kõlas arvamusi, et näiteks Kaja Kallast ei tohiks sellesse rolli kaaluda põhjusel, et ta on Vene piiril paiknevast riigist.
Giles näeb viimasel ajal siiski ka positiivseid arenguid lääne poliitikute mõtlemises. Mõtlemise muutuste ülekandmine tegevusse on ilmselt keerulisem, kuigi asjad näikse liikuvat. Aastakümnetega tehtud vähikäiku on aeganõudev ja kulukas tagasi pöörata. Lisaks on Venemaa käivitanud Euroopa vastu ka muulaadse sõjategevuse – infokampaaniad, sabotaažid, terroriaktid, vaenutegevus õhus ja merel ja küberruumis.
Eeskujuna riigist, mis on suutnud säilitada läbi aja kriisidele vastu seismise võime, toob autor Soome, kuid ka Rootsi ja nüüdisarengute valguses Poola ning Norra. Ta märgibki, et väiksemad riigid on omandanud Euroopas tugevama hääle ja seda tänu oma selgetele seisukohtadele Venemaa suhtes.
Ja lõpetuseks. Euroopa turvalisuse tagamise põhitingimus on Vene neutraliseerimine. Kuna poliitiliste ja diplomaatiliste meetmetega seda teha ei saa, jääb vaid sõjaliste meetmete kasutamine.
Viited lugemishuvilistele
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.