Riikide tegevust püütakse nii ette- kui ka tahavaatavalt põhjendada mõne riikliku strateegia või doktriiniga ja nende järgimise või eiramisega. Võtan rääkida mõnest ameeriklaste doktriinist, millele puhuti viidatakse.
Iseenesest on doktriin lihtne asi, millele on aga antud sügavam mõte USA puhul presidendi tegevuse juhtimisel. Minevikust leiame Monroe doktriini aastast 1823, millele Donald Trump püüab nüüd omapoolse, Donroe doktriiniga uut elu anda läänepoolkeral USA domineerimise sätestamisega. Lisaks on veel president Trumani doktriin aastast 1947, mis oli aluseks nõukariigi ja kommunismi vastases võitluses ning mis viitas ka USA mõjupiirkonna laiendamisele. Ja president Bushi doktriin märkis globaalse terrorismivastase võitluse ajastut.
Kuid Iraani sõja kontekstis võtan ette kaks presidendist madalamal tasandil kujundatud doktriini.
1984. aastal selgitas USA tollane kaitseminister Caspar Weinberger rahvuslikus pressiklubis esinedes miks ja mis tingimustel võiks USA kasutada jõudu. Weinbergeri doktriini mõjutas Vietnami sõja kogemus ja eesmärk oli vältida USA sekkumist sõjalistesse konfliktidesse ilma selge sihi ja piisava sõjalise jõuta.
Pakutud põhimõtteist loetleme viis peamist. Esiteks peab sekkumiseks olema eluline riiklik huvi ehk vajadus. Teiseks peavad sekkumisel olema selged poliitilised ja sõjalised eesmärgid. Kolmandaks on vajalik avalikkuse ja kongressi piisav toetus. Neljandaks, sõjaline sekkumine peaks olema viimane vahend, mida kasutatakse siis, kui mittesõjalised meetmed on ammendunud. Ja viiendaks, USA peab sekkumisel kasutama ülekaalukat sõjalist jõudu, tagamaks kiire võidu ja minimaalsed kaotused.
Weinbergeri tollane sõjaline nõunik, hilisem staabiülemate komitee esimees ja hiljem riigisekretär Colin Powell esitas 1990–1991. aasta lahesõja järel omapoolse nägemuse, mis sai nimeks Powelli doktriin. Ta tugines paljuski Weinbergeri põhimõtetele, kuid täpsustades neid. Powell sõnastas eraldi ka vajaduse riskide ja kulude ausaks hindamiseks, konfliktist väljumise strateegia olemasoluks, sekkumise tagajärgede põhjalikuks kaalumiseks, samuti rahvusvahelise toetuse vajaduse.
Colin Powelli puhul peab kohe meenutama, et riigisekretärina põhjendas ta aastal 2003 ÜRO-s Iraagis sekkumise vajadust ja on selle eest tublisti kriitikat saanud. Ta on ka ise hiljem tunnistanud, et see esinemine jääb ilmselt elu lõpuni tumedaks plekiks tema biograafias, kuna nii mõndagi Iraagi massihävitusrelvade programmi kohta öeldust ei vastanud tõele. Kuid see selleks.
Mõlema doktriini puhul on läbivaks jooneks vajadus tunnistada iseenese võimaluste piire ja seada saavutatavad selged eesmärgid. Kui nüüd vaadata USA sõjalist sekkumist Iraanis, näeme tuntavaid lahknevusi Weinbergeri ja Powelli sätestatud põhimõtetega. Sekkumise eesmärkide osas ei ole näha ei selget pilti sellest, milline võit peaks välja nägema ega ka arusaama sekkumise lõpust.
Mõned sõjalised vaatlejad märgivad, et nii Iraanis kui ka varem Jeemenis ja Venezuelas on tegemist sekkumisega, kus tähtsaimad on paindlikkus, üllatusmoment ja ebamäärasus. Trumpi sõjapidamise viis hakkas kujunema tema esimesel ametiajal ja süvenes teisel perioodil. Seda võib näha löökides Süürias, ISIS-e vastastes operatsioonides, Iraani kindrali Qāsem Soleymānī tapmises, kampaanias huthide vastu, mullustes rünnakutes Iraani tuumakeskuste vastu, löökides vaenulike jõudude vastu mujal ja nüüd siis taas Iraani vastases sõjategevuses.
Tegelikult ei ole meil pilti isegi nüüdse rünnaku algusest ja põhjustest, esitatud oli kokku vähemalt kümme erinevat variant. Võtmetähtsusega näivad olevat hoopis Iisraeli plaanid. Mäletatavasti ütles riigisekretär Marco Rubio algul, et USA sekkumine oli vältimatu, kuna Iisraeli rünnak oli niikuinii tulemas ja see oleks käivitanud vastulöögid ka USA huvide vastu, seega oli mõttekam sekkuda. Trump lükkas selle jutu küll ümber väitega, et tema oli asja otsustaja ja teised administratsiooni liikmed pidid pealiku joont toetama asuma.
Küsimärgiga on ka Trumpi väide, et läbirääkimised Iraaniga olid ummikus. Meedias on suhteliselt vähe tähelepanu pööratud neil kõnelustel vahendajaks olnud Omaani välisministri ütlustele läbirääkimiste seisu kohta. Tema sõnul oli saavutatud tuumaküsimuses läbimurre ja käeulatuses oli tunduvalt parem kokkulepe kui varasem, president Barack Obama ajal läbi räägitud lepe. Panen viidetesse ka lingi tema intervjuule telekanalile CBS.
Kui tal on õigus, siis võis Trumpi otsust mõjutada tõesti Iisrael, kes võis näha uue lepingu saavutamises ohtu, et Iraani režiim jääb püsima ning kes seetõttu otsustas asja torpedeerida. Muide, ka Colin Powell viitas omal ajal USA-s tegutseva Iisraeli lobi mõjudele Washingtoni otsustusmehhanismis, kuigi ta sai selle eest kriitikat kuulda.
Mis puudutab sõjalise sekkumise eesmärke, siis need on esitatud üsna laialivalguvas sõnastuses: ameeriklaste kaitse, ohtude kõrvaldamine, rahu saavutamine, režiimi nõrgendamine ja võib-olla ka režiimivahetus. See on ilmselt teadlik ebamäärasus, kuna võimaldab kuulutada eduks väga erinevaid tulemusi. Kui võit nii ebamääraselt sõnastada, on igal hetkel võimalik peatuda ja teatada, et võit on saavutatud.
Weinbergeri ja Powelli doktriinis sisaldunud avalikkuse ja kongressi toetuse nõuet praegu eiratakse. Kui varasemad administratsioonid püüdsid oma tegevust siiski nii siseriiklikult kui ka rahvusvaheliselt ette selgitada ja toetust tagada, siis Trumpi ajal ei peeta seda enam vajalikuks. Küsitlused näitavad, et sõjaline sekkumine on enamusele ameeriklastest vastumeelne. Ja Powelli lisatud rahvusvahelise toetuse tagamine on ka küsitav.
Paljud riigid eelistavad Trumpi mitte kritiseerida, kuna too on teadupärast kerge solvuma ja pagan teab mida vastuseks ette võtma. Kuid leidub ka otseseid kriitikuid, sest eelnevalt ei oldud kellegagi räägitud ja kõik pandi sündinud fakti ette.
Igat masti vastuolusid võiks veel hulgi tuua, kuid neist saab ise lugeda viidetes olevatelt linkidelt.
Viited lugemishuvilistele
- Avoiding Occupational Hazards: Applying the Weinberger Doctrine to Regime Change | RealClearDefense
- The Weinberger Doctrine: A Celebration - Military Strategy Magazine
- Trump's Way of War: Iran, Venezuela, and the End of the Powell Doctrine
- The Powell Doctrine's wisdom must live on - Atlantic Council
- U.S.-Iran deal is "within our reach," Omani mediator says - CBS News
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.