Tihti öeldakse hoopis nii: "Tuntud näitlejale omistati aastapreemia. Kaitseväe juhile omistati kindralleitnandi auaste." Kõlab ju paremini? Aga sisuliselt, tähenduse poolest vahet ei ole.
Nii päevameedias kui ka mujal avalikus kõnepruugis on kuulda ja näha, et sõna "omistama" kasutatakse praegu väga palju. Eesti keele seletav sõnaraamat ütleb, et selle sõna esimene tähendus on "kellelegi või millelegi midagi omaseks või temale kuuluvaks pidama". Aga on ka teine tähendus: "kellelegi midagi omaks andma", ja enamasti just selles tähenduses seda sõna kasutataksegi. Minulgi on praegu kiusatus öelda: "Uuest aastast omistati mulle "Keelesäutsu" toimetaja ametipost." Ja tõesti-tõesti, miks ka mitte niimoodi rääkida?
Segadus tekib aga siis, kui meil on tõepoolest vaja öelda, et kellelegi või millelegi midagi omaseks või temale kuuluvaks peetakse. Siis on kohe selge, kui mugav ja kiire on kasutada sõna "omistama" tema esmatähenduses. Näiteks: tudengile omistatud essee osutus loomevarguseks, eestlastele omistatakse jonnakust ja töökust.
Mida aga teha siis sõna "omistama" teise tähendusega? Kuidas sõnastada, et kellelegi või millelegi midagi "omaks antakse"? Pakun ühe lihtsa lahenduse: miks mitte kasutada julgemini sõna "andma"? Näiteks: näitlejale anti aastapreemia, kaitseväe juhile anti kõrgem auaste. Ei kõla võib-olla piisavalt ametlikult, aga selgelt ja arusaadavalt küll.
Lõpetuseks mõelgem, kas selles põgusas keelesäutsus sõnale "andma" otstarbekam kasutusvõimalus omistati või anti?
Autor Priit Kruus
Kultuuriloolane Raimo Raag: "Sõjapõgenik, kes tuleb Rootsi tühjade kätega, oma perega, purupaljas. Temast saab kirikuõpetaja, kes pärast Vene rüüstet ehitab kiriku üles, ostab trükikoja, ostab mõisa ja saab mitte ainult trükikoja omanikuks, vaid ka kirjastajaks ja siis veel kõrtsipidajaks - vaat see on elukunstnik!"
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.