Päevakommentaar. Rein Sikk: minu külavahe Eesti ei prööka ega sõima

Ajuti tundub, et olen sattunud kuhugi võõrale, kurjale maale, kus käib Eesti sõimamine. Eesti utsitamine, Eesti ähvardamine, Eesti viinarahaks vahetamine. Eesti solgiga määrimine, Eesti põlgamine ja põlastamine.

Mõelgem aasta alguse teemadele me targuteludes. Kas need on 100-aastaseks saava riigi väärilised? Kas need on 100-aastaseks saava riigi kodanike väärilised?

Äkki on probleem selles, et Eesti kallal kraaklejad pole üles leidnud oma Eestit? Sellist minu Eestit, mida armastada, mitte vihata.

Aitan hea meelega, räägin oma Eestist, minu külaühiskonna Eestist, sajanda sünnipäeva väärilisest päris Eestist.

Minu Eesti on pisike tühi külapood jõulude eel. Leti peal küünal ja leti taga müüjanna, silmis rahu. Ta on poe süldileti absoluutselt tühjaks müünud. Nüüd on tal aega rahus mõtteid mõlgutada. Soojas küünlavalguses, oma külapoes.

Minu Eesti on usuleige külamees. Ta astub kirikuõpetaja ligi ja kostab, et kuigi ma suurem asi kirikuskäija pole, olen kuulnud, et kogute juba aasta aega raha soojakiirguri ostmiseks. Selleks, et jõuluõhtul kirik soojem oleks. Kogute raha, aga kokku ei saa... olgu siin minu panus nii, et nüüd võitegi minna kiirgurit ostma. Aga mu nime pole tarvis kellelegi kuulutada. Nii kostnud külamees.

Minu Eesti on umbkeelne kingsepp. Tema töökoda, paras uberik, ei tohiks ühegi füüsikaseaduse kohaselt püsti seista, aga seisab. Ja kui sinna sisse astun, vaatab kingsepp tihti mulle süüdlasliku pilguga otsa. Ta annab mulle hästiparandatud kingad tagasi ja kostab vabandavalt: see oli nii väike töö, ma ei saa selle eest mingit raha küsida. Nii mitu korda aastas.

Minu Eesti on külavaheteede buss. Buss, kus kogu seltskond näib teineteist tundvat. Vennastub hoolega. Ja kui selle seltskonnaga juttu teed, võid juhuslikult leida daami, kellega sai 40 aastat tagasi rahvateatris koos mängitud. Tema poolt sealsamas bussis kingitud luulekogu kõneleb nüüd minuga isemoodi keelt.

Minu Eesti on ka koolilaadal pisaraid neelav külapoiss. Tema muffinid jäid suures osas müümata. Ta ei neela pisaraid selle pärast, et raha jäi teenimata. Ta neelab pisaraid, kuna ei saanud anda müügiraha abivajajate toetuseks. Heategevus oli laada mõte. Ja loomulikult on kurbus suur, kui head annetust vähem.

Minu Eesti on vahva külatädi. Ta võttis värvid ja pintslid ning värvis küla bussipeatuse ära. Ta värvis peatust, et seal aega parajaks tegevatel noortel ümberringi ilu oleks. Lille- ja jõulukompositsioonid käisid aastaid aatetädi aatetöö sekka.

Minu Eesti on hubane külaraamatukogu. Sealt saad koos aasta viimase laenutusega kaasa magusa kingituse. Oled vist olnud tubli ja usin lugeja, oled olnud laenutatu õigel ajal tagastaja.

Minu Eesti on pensionärist külamees, saunamees. Ta astub vabandades külasauna uksest sisse. Ta tunnistab, et neid kerisekütmise puid, mida plaaniti talgukorras ära lõhkuda, ei ole enam. Tal olnud igav, nii et ta ei osanud muud teha, kui võttis puude raiumise ette. Niimoodi suur riit puid talguteta lõhutud saigi. Ja töö eest tasu… einoh, ei oska külamees tasu küsida. Kui keegi aitäh ütleb, on õnnelik.

Vaat selline on minu Eesti. Mina olen selle Eestiga rahul nii täna, homme kui ka Eesti sajandal sünnipäeval. Aga teile soovitan siiralt – leidke kindlasti üles ka oma Eesti. Oma parim Eesti.

Eesti, mis on sada korda suurem kui tühi pröökamine, sisutu sehkendamine või tulutu tigetsemine.

Milline ta on, see minu Eesti? Ainult ise tead!

Muusika nimekiri
{{music.Info.STARTTIME | substringtwo}}
{{music.meta.AUTHOR1}} - {{music.meta.SONGNAME}} ({{music.meta.PERFORMER}})

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Lisa uus kommentaar

Kuula veel

Viimati lisatud