Hiljem öeldakse lausa, et just see punaimpeeriumi hukutabki – ühel hetkel jääb inimestele taskusse muidu viinale kulunud raha ning kaine peaga poes ringi vaadates märkab nõukogude kodanik, et osta pole midagi...
Kui muutused mingit eluvaldkonda puudutavad, siis vahest kirjandust. Eelkõige pean silmas Viivi Luige romaani "Seitsmes rahukevad". 60ndatel luuletajana kirjandusse tulnud ning hiljem lasteraamatuid kirjutanud Luik heidab siin lapse silme läbi pilgu sõjajärgsele Viljandimaale. Autobiograafiline romaan on silmatorkavalt avameelne, otsekohene ja aus, kirjeldades Stalini-aegset vaesust, hirmu ja ebakindlust. Kuid Luige kirjeldus ise pole hirmus, sest kõike näeb ju elurõõmus laps. Ega tema oska näiteks pööningul vedelevate raamatute lehekülgedelt vastunaerataval Hitleri- ja Stalini-onul vahet teha – ühed vahvad vuntsid mõlemad.
Tagantjärele tundub lausa hämmastav, et "Seitsmes rahukevad" ilmuda saab. Ja mitte ainult seda – 1986. aastal pärjatakse teost ka Juhan Smuuli nimelise kirjandusauhinna ning Tammsaare-nimelise kolhoosi kirjandusauhinnaga, 1987. aastal järgneb Nõukogude Eesti preemia. Veel 80ndatel ilmub "Seitsmes rahukevad" näiteks soome, vene, ukraina ja rootsi keelde. Hiljem, juba 90ndatel tõlgitakse ja avaldatakse raamatut ohtralt üle terve ilma.
"Seitsmendast rahukevadest" on ka Eestis tehtud uustrükke, kuid mul ei lähe kunagi meelest, kuidas 1985. aastal on selle raamatu pehmete kaantega esmaväljaanne olemas kõigis kodudes ja täiskasvanud omavahel muust ei räägigi.
Sari "90 raamatut 90 päevaga" on eetris iga päev alates 5. septembrist "Vikerhommikus" kell 8.50.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.