30. aprilliks peavad Eestis elanikud, kes ei olnud Eesti Vabariigi kodanikud, esitama taotluse elamisloa saamiseks. Eestis valitakse tagasi presidendiks Lennart Meri, Venemaal Boriss Jeltsin. Tartus avatakse liikluseks Kroonuaia sild.
See aasta on ka eesti kirjanduse jaoks oluline. Ilmub Sven Kivisildniku luulekogu "Nagu härjale punane kärbseseen". Ja ta on kah seda, ta on punane ja paks nagu tellis, täpsemalt 6,5 sentimeetrit, mõõtsin ära. Kivisildnikust räägib homme Peeter Helme, mina täna Jüri Ehlvestist, kel ilmub sel aastal tema kaks esimest raamatut – romaan "Ikka veel Bagdadis" ja novellikogu "Krutsiaania", mille kaane kujundas Navitrolla, kaas on läikivhõbedane, toonases raamatupoeriiulis helgib ta nagu komeet, nii otseses kui ülekantud tähenduses.
Ehlvesti koha võib öelda igasuguseid asju, et ta on nagu eesti Borges või siis nagu Tuglas, kes on söönud seemneid. Kajar Pruul ütleb raamatu "Ikka veel Bagdadis" tagakaanel: "Jüri Ehlvesti juttudes on sageli üheks tähtsaks tegelaseks mõni demoniseeritud teade või tekst. Ses mõttes sarnaneb ta eesti kirjanduses kõige rohkem Jaan Krossile." Tegelikult muidugi Ehlvest pole ei Kross ega Tuglas ega Borges. Üldse on äärmiselt keeruline tema kohta midagi öelda. Ta segab omavahel filosoofiat, teoloogiat, mingeid argielumüüte, anekdoote, mida iganes. Ehlvesti tekstid on nagu segamini tuba, kus erineva kola vahele on tallatud salakäigud. Ja kui neid mööda minna, hakkavad tekkima seosed, korraga saad nagu millestki aru! Millest, seda on jällegi väga raske öelda, aga isiklikult minul hakkab nendel hetkedel naljaks. Kogu selle justkui tõsiseltvõetava krüptilise kihi all on Ehlvest humorist, tõsi küll, suht sünge.
Kuna tema tekstid on jube segased, siis ma otsisin üles midagi lihtsat ja kindlat. Ja selleks on puu. Ta on selles "Krutsiaania" raamatus olemas, aga tundub, et puu on ka igal pool mujal tema raamatutes. Siin on jutt "Initsatsioon kuldlõikes". Naine äratab mehe ja käib talle terve öö peale, et too puu maha saeks. Ka see, et naine käsib puu maha saagida, on Ehlvestil läbiv, ühes teises raamatus sunnib naine meest kuuske maha saagima. Viimaks lükkab mees naise bussi alla. "Initsatsioon kuldlõikes" loos on selleks puuks kõrge kask. Naine kardab, et nende poeg, kes saab järgmisel hommikul 13, ronib sinna otsa, see on poistel justkui initsatsiooniriitus, ja kukub sealt alla. Hommikul avastab naine, et poja voodi on tühi. Selle koha peal jutt lõpeb, kõik jääb justkui selgusetuks. Raamatu viimane lugu räägib hoopis ühest mängurist ja selle loo lõpus on, tolksti, mees ja naine kase all, ja nende kätel surnud poeg, kes nagu osutaks käega kuhugi. "Kas tahtis ta oma väikese käega osutada millegi poole, mille poole? Mis suunas me peaksime minema?" Hea küsimus ja sobib ka Ehlvesti kohta."
Sari "90 raamatut 90 päevaga" on eetris iga päev alates 5. septembrist "Vikerhommikus" kell 8.50.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.