Sel aastal valmib prantslastel mängufilm «Emmanuelle». Eestlased näevad seda filmi Soome televisioonist alles kolmteist aastat hiljem. Aga midagi toimub selles vallas ka Eestis. Ühel hommikul on raamatupoodide ees trügimist. Müügile tuleb raamat "Avameelselt abielust". Järjekord on pikk, rüselemist kontrollib miilits, lõpuks ometi hakatakse eestlastele rääkima seksist. Ja nii nagu ka Emmenuelle jõuab meieni soomlaste kaudu, nii on ka see raamat soomlastelt pärit.
Kusagil seal samas poes seisab luuleriiulil ka samal ajal ilmunud Andres Vanapa kogu "Pihlakaviin". Ilmselt selle järgi hommikul tunde enne poe avamist järjekorda ei kogunetud. Kuid mine tea. Äkki üks inimene just nimelt soovis osta mitte avameelselt abielust raamatut, vaid Vanapa luulet. See oleks kuidagi vanapalik. Sest Vanapa ise oli väga kaval, ta tekstid on seda ja ka ta ise oli alati kavala naeratusega, juuksed püsti peas, ta nägi välja nagu rõõmus saapahari.
Ja võimalik, et Vanapa ka ise naeris, kui ta neid tekste kirjutas, kasvõi juba sellepärast, et kuidas lugeja neid tekiste loeb ja mida siis sellest peab arvama. Neid Vanapa luuletusi on jube hea ja lihtne lugeda, aga vaat, rääkida on raske. Sest nad on nagu armastusluule ja ei ole kah, on nagu looduslüürika ja ei ole kah, on nagu naljakas, aga on hoopikski tõsine, kohati isegi surmtõsine. Ja selle koha peal, kus midagi tabavat öelda ei oska, on kõige parem lugeda Vanapa tabavaid luuletusi. Mu arust need kõige paremad tekstid on tal imelühikesed. Lõpetuseks siis paar luuletust."
Ülalt vaadates
lugupeetud näitleja
jätab te kõnnak soovida
altpoolt on korras
Pihlakaviinade aeg.
Linnas nägin üht meest,
kes muutub ikka tõsisemaks, tõsisemaks.
Sügis on käes.
Just paksus metsas,
seal, kus lind ei vidista,
ma nägin reetmist.
Ise alles
über alles
Ja kõige viimakseks puhas klassika ja kuld üheskoos:
Naisterahvad ja meesterahvad
need on ainuksed rahvad
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.