Tänavu tuli kuni 200-sõnaline kokkuvõte teha Mart Meriste tekstist "Saastamise olemus".
Võitjad:
Esimene auhind: Hindrek Lootus (võidutöö allpool).
Kaks teist auhinda: Aljona Karpuhhin ja Riina Kallas.
Kaks kolmandat auhinda: Kerttu Kaldoja ja Arlentin Laisaar.
Kolmas auhind ja parima kooliõpilase eriauhind: Liisa Tõns Rapla Riigigümnaasiumist.
Esimene auhind on 150 eurot, teine auhind 75 eurot ja kolmas auhind 50 eurot. Eriauhind on 60 eurot.
Võitjatega võetakse ühendust.
"Selle aasta võistlusel osales 105 tööd. Kokkuvõtete pikkus varieerus 200 sõnast ehk lubatud maksimumist ühe lauseni ning proosa kõrval pakuti ka luulet. Rõõmustada võib, et paremate tööde tase on kindlalt paremaks läinud. Kahjuks aga jäi sel aastal parima võistkonna auhind välja andmata vastava tasemega tööde puudumise tõttu," ütles žürii esimees Tiit Hennoste.
Töid hindasid Tiit Hennoste, Martin Ehala, Külli Habicht ja Jüri Valge.
TUUMA korraldavad Haridus- ja Teadusministeeriumi toetusel Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituut ning Eesti Rahvusringhääling koostöös Emakeele Seltsi ja Eesti Emakeeleõpetajate Seltsiga.
Kuulake ka "Keelesaadet", kus Piret Kriivani külaline on Tiit Hennoste.
Avaldame 1. koha pälvinud Hindrek Lootuse kokkuvõtte:
Saastamine, üks tänapäeva suurimaid probleeme, on suuresti paratamatus. Kõik elusorganismid (sh inimene) tarbivad ressursse ning eritavad ümbritsevasse keskkonda oma elutegevuse iseendale kahjulikke produkte. Pikemaaegsem elutegevuse jätkumine on võimalik vaid juhul, kui ühtede liikide elutegevuse jäägid on teistele ressurssideks, ning vastupidi. Suletud süsteemide puhul saavad ressursid mingil hetkel otsa ja/või kuhjub saasteaineid nii palju, et see mõjub antud liigile hävitavalt. Avatud süsteemide puhul tarbivad ühed liigid teiste liikide jääkained ressursina ära ning eritavad omakorda jääkaineid, mis on ressursiks kolmandatele. Inimene on paraku nii äärmusliku keskkonnamõjuga liik, et saastet tekib liiga palju ning ressursid ei uuene piisavalt kiiresti, seega ähvardab meid ühtaegu ressursside ammendumine ning lämbumine omaenese saaste kätte. Inimesele on omane tarbida ka eluks mitte hädavajalikku, n-ö luksuskaupa, mistõttu inimtarbimine on suuresti ka kultuurinähtus. Saastamine on samas paratamatult teaduslik-tehnilise progressi kaasaanne – paljude tarkade inimeste geniaalse LOOMINGU kõrvalprodukt – mille üle võiks ja tuleks ka omamoodi uhkust tunda ehk seda n-ö "võluvaks" pidada. Teisalt on inimesele kui liigile eriomane ka kultuuri tarbimine, sealjuures on emotsioone pakkuvad kultuuriväärtused oluliselt väiksema keskkonnamõjuga, kui mis iganes muud kaubad või teenused. Seega peaksime objektiivselt hindama ja väärtustama ajaloolise inimarengu saavutusi, sh ka saastavaid, ent tarbimissoovi korral tarbima nüüd ja edaspidi eelkõige oluliselt vähem saastavat KULTUURI.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.