Kuuldemängu lavastaja Taago Tubina saatesõna: Pealkiri viitab tuntud keeleteadlase, folkloristi ja usundiloolase Oskar Looritsa (1900–1961) Rootsis paguluses 1951. aastal väljaantud raamatule "Eestluse elujõud". Loorits nimetas end rahvuspsühholoogiks ja teda peetaksegi selle sõnapaari autoriks.
Oma teoses kirjutab Loorits, et aastate vältel eestlaste eneseväljendust jälgides on ta märganud, kuidas "meie vaimu tükib lämmatama ilmetu ja tühi keskpärasus ja vaimuvaesus" ning kurtmine, et meil polevat küllaldaselt järele jäänud vaimu- ja võimueliiti. Ta analüüsib eestlaste väärtusteadvust ja hoiakuid, mis on teinud võimalikuks raskete aegade üleelamised ja aidanud praakida välja moonakavaimsuse rahvuspsühholoogilisi jäänuseid. Kas meil on eestlastena ka edasi piisavalt elujõudu? Indrek Koffi (pildil) traktaat "Eestluse elujõust" ilmus 2010. aastal ja näib rõhutavat, et samad eksistentsiaalsed küsimused meie rahvuspsühholoogiast ja elujõust on päevakorral ka praegu, Oskar Looritsa tähelepanekutest üle 60 aasta hiljem. Me kanname endas edasi oma elukeskkonnast, vanematelt, õpetajatelt saadud autoriteedi- ja väärtuskogemusi.
Stsenarist, lavastaja ja muusikaline kujundaja Taago Tubin. Helirežissöör Külli Tüli.
Esitavad Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna teatrikunsti eriala 11. lennu tudengid: Grete Jürgenson, Helena Kesonen, Jaune Kimmel, Liisu Krass, Getter Meresmaa, Märten Matsu, Ringo Ramul, Karl Robert Saaremäe, Karl Sakrits, Martin Tikk, Tanel Ting, Mihkel Vendel. Ja õppejõud: Taago Tubin ja Kalju Komissarov.
Salvestatud Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia Muusikamaja helistuudios.
"Sa ei kujuta ette, kui palju on kuuldemängus võimalik ära ütelda – kas või ütlemata jätmisega. Tegelikult peab kuuldemängu sisse mahtuma inimelu üleni – maast taevani." Need laused on ühele oma tegelasele andnud Jüri Tuulik: kirjanik, kes seni ainsana pälvinud eesti draamakirjanduse auhinna kuuldemängude eest. Kuuldemäng ei ole pelgalt "teater mikrofoni ees", "draama pime õde" või "kirjaoskamatute rõõm". "Hea kuuldemäng ei apelleeri konkreetselt-visuaalsele kujutlusvõimele, ta ei pea arvestama maailma naturalistliku nägemisega…" kirjutas kuuldemängude toimetajana töötanud Lennart Meri artiklis "Raadio kunst" (1962). Hea kuuldemäng usaldab kuulajat, vallandab kujutlusvõime, käivitab vabade assotsiatsioonide voo. Et sellest osa saada, tuleks võtta aega ja hoolega kuulata(da). Privaatses, tähelepanelikus vaikusetsoonis, mida ei risusta muu müra. Näitlejat ei kammitse kuuldemängus nähtava teatri ampluaa, režissööri ei ahista stereotüübid. Raadiolavastuse ja -rolliga kaasneb jäävuse vastutus. Heliarhiivi kuulates saab aimu ajastu mängulaadist, temporütmidest, näitlejate mikrofonitunnetusest ja -tundlikkusest. Kuuldemäng põhineb suuresti helidel, sünnib helirežissööri ja režissööri ühisloominguna, mis tulvil aimamatuid ja ammendamatuid võimalusi. Helide universum väljendub nii müravais müriaadides kui üksiklase sisekosmoses. Helides annab väljendada globaalkatastroofegi, ent märksa köitvam ja varjundirikkam võiks olla Vaikus – mitte üksnes enne või pärast tormi. Millest ja kellega kõneleb kuuldemängus Paus? "Kõige tähtsam on silmale nähtamatu…" Seda Väikese Printsi tõde avastab iga kuuldemängust osasaaja. Üleni – maast taevani.
Pille-Riin Purje, kuuldemängude toimetaja
Kuuldemängud on Vikerraadios laupäeviti kell 19.05.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.