Muudkui avatakse ja tehakse tööd. Ja seda, et töö käib, on näha ka Raimond Kaugveri romaanist "Igapäevane leib". Seda raamatut lugesin ma just äsja, aga selle raamatu selg ja see pealkiri – "Igapäevane leib" – on mul lapsepõlvest saati meeles. Lugesin pealkirja ema-isa raamaturiiulist. Peale tuli teatav kurbus ja tunne, et kirjandus on üks raskepärane ja sünge asi. No mida toredat saab olla kirjas raamatus, mille selgadel seisab: "Kivi leiva asemel", "Maa ja rahvas", "Ristideta hauad", "Tuli tuha all". Ja nende hulgas "Igapäevane leib".
Romaani pealkiri on täpne ja tabav. Sest raamatu keskmes ongi töö, Tallinnas ehitatakse trammiteed, see, mis on halvasti tehtud, tehakse uuesti. Sest mitte kõik brigaadid ei ole usinad, vaid on ka vusserdajaid ja isegi luhvtitajaid. Raimond Kaugver on ka ise töötanud aastatel 1950 - 1961 Tallinna Trammitrustis. Isiklikku kogemust on lugedes selgelt tunda. Ühelt poolt on see muidugi tore, et inimene tunneb materjali, teab, millest kirjutab. Teisalt upub Kaugver kõigisse nendesse trammitee ehituse detailidesse ära. Seda romaani saaks hästi kasutada ka teatmeteosena. Kel vaja teada, kuidas tollal trammiteed ehitati, võib lugeda Kaugveri romaani.
Töö, või nagu raamatu pealkirigi ütleb – igapäevane leib – ja selle teenimine on allutanud justkui kõik enda alla. Kõik inimsuhted, kõrgemad sihid ja huvid ning ka raamatu ülesehituse. Romaan algab väga huvitavalt. Ühe trammitrusti töölise küüditatud ema tuleb vangilaagrist tagasi, Stalin on surnud. Ema on väike ja häbist murtud. Tema süü seisneb selles, et nad olid koos mehega andnud sakslastele üles inimesi, kes end fašistide mobilisatsiooni eest varjasid. Aga see liin ja ka mõned teised põnevamad liinid maetakse töökirjelduste alla.
Kaugver pole selle töö suhtes kuidagi irooniline, vastupidi, ta õilistab tööd. Ilmselt oli ka Kaugver lugenud Tammsaarelt seda lauset, et tee tööd ja näe vaeva, et siis tuleb midagi. Ja midagi tõesti tuleb. See ei ole armastus, see ei ole uhkus ja vaimustus millegi ülesehitamisest, see pole ekstaas, on igapäev. Teos lõpeb selliselt: "Ei ole midagi erakordset selles õhtus. Nagu ei ole eluski, mida me elame... Temast ei tüdine iial – nagu ei tüdine kunagi ega keegi igapäevasest leivast, mis on meid üles kasvatanud ja annab meile iga päev uut jõudu."
Sari "90 raamatut 90 päevaga" on eetris iga päev alates 5. septembrist "Vikerhommikus" kell 8.50.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.