Aastal viiskümmend kaheksa jõuab Eesti Draamateatris lavale Egon Ranneti näidend "Kadunud poeg". Raamatuks saab see tekst veidi hiljem. Ilmselt on see näidend üks kõige rohkem mängitud tekste eesti dramaturgiast. Lisaks tervele Nõukogude Liidule ka Ungaris, Ida-Saksas ja Hiina Rahvavabariigis.
Aksel Tamm mäletab "Kadunud poja" esietendust selliselt: ”Istusin teatri rõdul ja tõepoolest tundsin, kuidas saal elas kaasa kadunud poja kojutulekule. Muidugi oli see Siber, kust vaevatud ja kaltsus mees koju tuli, muidugi oli see Venemaa, kus teda oli muserdatud ja närutatud, muidugi oli see nõukogude võim, kes oli teda tallanud. See oli näidendi algus – esimene vaatus – hariliku vaataja jaoks, eesti inimese jaoks. Siis aga algas mustkunst. Kadunud poja väsimus, muserdatus ja trotslikkus oli ainult mask, maski taga oli spioon ja diversant – ja nüüd mängis etendus ka keskkomitee sekretäridele. See vangerdus oli tõepoolest šarlatanitemp – võte arsenalist “igaühele midagi!””
Aastal 2001 lavastab sama teksti samuti Eesti Draamateatris Mati Unt, aga ilmselgelt on nüüd tegemust hoopis teise näidendiga, teise vaate ja suhtega. Tõenäoliselt on see ka viimane kord, kui seda näidendit lavastatakse, aga mine tea!
Hoopis huvitavam, kui Egon Ranneti näidend, on temast seniajani ringi liikuvad kuulujutud näiteks sellest, et tegelikult ei kirjutanudki romaani "Kivid ja leib" mitte Egon, vaid tema naine Vaike Rannet. Veel liigub kuuldus, et ka mitte Vaike Rannet ei kirjutanud seda romaani, vaid keegi kolmas, keda Egon Rannet hoidis kinni oma keldris.
Aga on muidugi ka konkreetseid mälestusi. Siin Debora Vaarandi oma: „See, et Rannet just kirjanikuks pürgis, on pannud mind kõvasti mõtlema. Ta töötas ju kriminaaljälituses – seal oli võimalik jõuda üsna kõrgele. Miks kirjandus? Rannet tahtis, maksku mis maksab, kirjutama hakata. See oli üsna koomiline, vahel ka hale.“
Kaarel Ird, kes teadupärast ka ise polnud mingi malbeke, ütles peale Ranneti näidendi lavastamist: „Järgmisel korral sama autoriga kokkupuutudes tuleks talle Seewaldist masin järele kutsuda."
Kuidas suhtus Rannet aga kriitikasse? Kui Oskar Kruus oli kirjutanud Kadunud pojast mitte kõige ülistavamalt, siis korraldati Kunstiklubis istung, kus Rannet süüdistas, et Ameerika luureamet on Oskar Kruusi üles ostnud ja “Kadunud poeg” on maha tehtud nende käsul!
Ja meie ohhetame ja ahhetame, mis see Kender jälle tegi ja ütles. Ranneti kõrval on Kender poisike."
Sari "90 raamatut 90 päevaga" on eetris iga päev alates 5. septembrist "Vikerhommikus" kell 8.50.
Eesti lugu. Raamatuaasta. Carl Robert Jakobson
Kadi Kähär-Peterson: "Jakobson proovis ümber pöörata seda müüti, justkui oleks ristusk ja ristisõdijad tulnud siia koos vaimuvalgusega ja enne seda oli pimedus. Seepärast ta ütleski, et proovib eesti rahva ajaloo peale vaadata teise silmaga, kui seda seni oli tehtud!"
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.