Ja seepärast olekski hea vaadata, mis toimub pagulaskirjanduses.
Ilmar Laabanil ilmub luulekogu "Ankruketi lõpp on laulu algus". Seda peetakse esimeseks sürreaalse luule koguks eesti keeles. Ja on hea, et Laaban oma luuletustega Rootsi sai, sest on selge, et kohalik võim ja toonane kirjandusnomenklatuur poleks lasknud sel kogul kunagi ilmuda. Seda oleks nimetatud kas lihtsalt sonimiseks, või siis oleks nende segaste luuletuste taga nähtud riigivaenulikku tegevust, õõnestustööd.
Ja kui oleks veel kuuldud Ilmar Laabani häälutusi, mis kohati meenutavad haige lehma ammumist, oleks ta paigutatud kohe kinnisesse osakonda. Rootsis lasti tal seda vabalt teha. Kas ta häälutas ka kohalikele eestlastele? Ilmselt mitte, sest kohalik eesti pagulaskond Rootsis oli juba "Ankruketi lõpp..." suhtes tõrjuv. Kaaspagulaskirjanik Karl Ristikivi nimetab Laabani luulet ei muuks kui iseäratsemiseks.
See on ikka väga hea luulekogu, muidugi on seal ka veidi igavamat kohustuslikku sürri-panemist. Ja natuke häirivad on riimis luuletused, mis tekitavad küsimuse, et kui vaba ja alateadlik see seoste vool ikka on, kui neid proovitakse värssi raiuda. Mis on aga huvitav, et raamatu lõpupoole kajastub selles sürreaalsuses ka põgenemine Eestist, vaade Moskvale ja Leninile ja Stalinile. Aga see on natuke teine vaade kui Debora Vaarandil. Laaban kirjutab Stalinist nii:
Stalin
suitsuga täidet seapõis
päike, mis öögib piduväljaku kohal
innal torni otsas mõnitav kärbseseen.
Mingis mõttes võib isegi öelda, et see polegi mingi sürreaalne luule, see on lihtsalt toonase aja ja asjade seisu kokkuvõte. Laaban on ise rõhutanud, et sürralism püüab tühja maailma täita. Ja selles mõttes on see kogu viimane tsükkel küll sürrealism, et nii saab kuidagi seda toonast aega kuidagi nimetada – sürrealismiks."
Sari "90 raamatut 90 päevaga" on eetris iga päev alates 5. septembrist "Vikerhommikus" kell 8.50.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.