"Paljud inimesed kardavad luulet ja jookseksid poeesiat nähes pigem minema. Luule on aga aju trenn, nüüd me alustamegi peaajutreeninguga ning anname ülevaate sel aastal ilmunud luuleraamatutest".
Ajutreeningu hõlbustamiseks koostas (:)kivisildnik nelja saate luuleraamatute edetabeli:
1. Jürgen Rooste „Vana hiire laulud“ ja „Ideaalne abikaasa" 
2. Peeter Sauter "Pannkoogid üksinduses" 
3. Jaan Pehk „Kohtumine tervisega“ 
4. Vahur Afanasjev "Tünsamäe tigu"
5. Marko Mägi "Pealehakkamise küsimus" 
6. Mart Kangur "Kõrgusekartus"
7. Kärt Hellerma „Hümn pikale ninale"
8. Kalju Kruusa "Äädikkärbsed"
9. Billeneeve "Sügis nagu lõppev suhe"
10. Maarika Siim „Sa oled mu peegel/piibel“ 
(:)kivisildniku selgitused ikoonidele: modernism peksab segast Eesti asi kommunaalteema klassikaline ilu loodusteema morbiidne armastuse teema valuhell lapselik katsetus
Mõni lause luule hindamise alustest. Kuulajatel on tekkinud küsimus, mis asi on kujund ja mis asi on kompositsioon. Need on poeesia põhiteemad ja nõuavad eraldi saatesarja.
Aga kujund selleks ongi, et informatsioonimassiive tihendada ja ma vastan kujundiga. Kujundiloome on nagu pinnal püsimine ujumise juures, kompositsioon on nagu veepinnal soovitud suunas liikumine, kompositsioon ilma kujundita on absurd ja kujund ilma kompositsioonita ei vii mitte kuskile.
Kes vajavad põhjalikku selgitust ohtrate näidetega, loevad kujundianalüüsi õpikut (:)õpetaja ütles ja peagi ilmub vastuseks kuulajate küsimusele luuleõpik pealkirjaga (:)see õige luuleõpik, ligi 300 lehekülge praktilist poeetikat.
Soovitan tutvuda ja ennast poeesia alustega kurssi viia või pimesi eksperdiga nõustuda, muid valikuid ei ole.
Neljanda saate luuleraamatud:
Veronika Kivisilla
"Cantus Firmus"
Veronika Kivisilla „Cantus Firmus“ on üks vana ja võõrapärase nimega väga ilus raamat, Näo Kiriku toode.
Näo Kirik on tuntud sisu ja teostuse kõrge kvaliteedi poolest. Eriti piinlik on Näo Kiriku kurva lõpu juures see, et Künnap ei ole sugugi ainus ärapiinatud ja meeleheitele aetud luulekirjastaja, aineline närutamine luulerahastamise vallas on hirmus – luulekirjastamine on meie Aafrika – tuleb kohe appi minna. Lihtne on abistada, sest vahendeid kirjastamiseks on Eesti Vabariigis megalt, lehed just kirjutasid ühest spordiraamatust, mille mahitamiseks leiti sadu tuhandeid eurosid. Rahapuudust kultuurivallas ei ole.
Loodame, et luulekoit ja rahahämarik kunagi siiski kohtuvad. Kivisilla luule on suuremas osas kvaliteetne lembelüürika, tekstinäide:
*
Elu piirjooned
Virvendavad kuumuses
Äikesetorm on ligi
Pikne kärgatab
Kui nimetad mind
Nimepidi
Olav Hänilane
"Ära nuta lillekapsas, homme sööb sind hobune"
Olav Hänilane on saanud maha teosega „Ära nuta lillekapsas, homme sööb sind hobune“, aga seda asja soovitada küll kuidagi ei saa.
Tegu on poeetilise jõledusega ja kuriteoga terve mõistuse, väärikate kultuuritraditsioonide ja põhiseaduse vaimu vastu. Hänilase raamat esindab laialtlevinud ja eriti piinlikku harrastusluule laadi, milles ei ole mitte midagi head.
Nürimeelsed teemad: kevad, suvi, sügis talv ja koosolek. Labased riimid, mida poeetiliselt kirjaoskamatud inimesed pahatihti luule pähe välja pakuvad, olgu nad neetud!
Kui te oma kodust või koduraamatukogust selle küündimatuse apoteoosi leiate, siis on ülim aeg kutsuda kokku kriisikoosolek. Tekstinäide:
*
Türil ilus lillelaat
Järvel ootamas on paat
Hüppetornis elu keeb
Soojak köetus järveveed
Istuvad seal eite taati
Müüvad kaunist lillesaaki
Käid seal ringi uurid ilma
Lilled toovad sära silma
Silmade säraga lõpetab autor iga kolmanda luuletuse, milleks fantaasia, milleks loovus, odavad standardlahendused on piisavad – see on meie Lasnamägi.
Miina Hint
"Omaenda põrgus"
Miina Hint paiskas luulelettidele järjekordse kehva luulekogu pealkirjaga „Omaenda põrgus“, allakirjutanu statistilistest võimetest ei piisa, et kõiki Hindi valu ja vaevaga ilmaletoodu vaimusünnitisi kokku arvata, igal juhul seda kraami on toodetud tööstuslikus kogustes, aga ilma poeetilise tulemuseta.
Isamaavalu on selles raamatus palju, aga kujundiloomega on nutused. Tekstinäide:
*
Mina olen vaba lind
lendan kuhu ihkab rind
Laulan siis kui tuleb tuju
Olgu väljas kasvõi maru
Minul ikka rõõmus meel
Sest et olen õnneseen
Ega sellise tasemega ei oskagi kuskile mujale saata kui rahvusvahelisse PEN-klubisse. Hindi inglise, saksa, hispaania ja portugali keelde tõlgitud loomingu hulgas on siiski ka üksikuid keskpäraseid värsse, osundan:
*
arvamusliidreid promoti
üks kord
arvamusliidreid promoti
teine kord
arvamusliidreid promoti
kolmas kord
ja kui nad veel ei ole ära surnud
siis promotakse üha edasi
Maarika Siim
"Sa oled mu peegel/piibel"
Maarika Siimu raamat on suur ja paks ning ilusate piltidega, mahukal teosel on kaks pealkirja „Sa oled mu peegel/piibel“.
Esitlusel positsioneeris autor oma loomingut kui amatöörpoeesia tippu, see määratlus ei ole päris täpne. Amatöörid on hänilased ja hindid, mina asetan Siimu loomingi julgelt tuntud poeetide hulka ja kõrvale, just tegin Kirjanike Liidu inventuuri ja leidsin, et seal on kolmkümmend luuletajat, kes jäävad võimsuselt Maarika Siimule alla. Siimu anne on isikupärane ja jõuline, selles ei ole vähimatki kahtlust, paraku on ande arendamisega vähe vaeva nähtud, anne ise ei tee midagi, andega on vaja tööd teha, töötlemata anne on sageli sama söödamatu kui läbiküpsetamata sai – teiste sõnadega tainas.
Siimu raamat on Runneli tase, hea kui paksu raamatu peale kümmekond kvaliteetset luuletust leiab, aga laias valikus on värskeid teemasid ja julgeid lahendusi, õnnestumisi ootaks rohkem, aga eks elu settib, elu settib. Mõni luuleõpik oleks vaja läbi lugeda.
Tekstinäide:
*
Kes koerasaba ikka
Vaatan eemalt
Külakoeri et
Kes siis koera saba
Kergitab
Kui mitte koer ise
Jah
Ikka koer ise
Reeglina
Emane
Ursula Zimmermann
"Kiripuu"
Ursula Zimmermanni „Kiripuu“ eest tuleb valjuhäälsest hoiatada, tühi ja närvesööv armastuse- ning vaimusoig. Autor võiks sõnaraamatust järele vaadata, mis tähendab sõna kujund.
Tekstinäited:
*
Su armastuse ulgumeri
On uuristanud uhiuue uru
Mu südame kivikotta
Veel natuke
Ja keegi võib kord leida
Rannalt õnnekivi
Tsitaadi lõpp ja hullemaks läheb:
*
Armasta mind aeglaselt
Meile kuulub kuldsete templite
Igavene aeg
Maire Herman
"Pärand"
Maire Herman „Pärand“ midagi head lugeja ajule ei tee, hoiatan, see raamat lühendab teie elu. Kui tunnete, et elu on liiga pikk, liiga sisukas ja liiga väärikas, siis võite muidugi pilgu peale visata,
Tekstinäide:
*
usalda
anna endast parim
saa haiget
ole teistel narriks
põe
sest siis on hingel parem
ärka
ja ole targem kui kunagi varem
Kärt Hellerma
"Hümn pikale ninale"
Vahelduseks poeetiliste kehvikute virelemisele, on Kärt Hellerma „Hümn pikale ninale“ täisväärtuslik lugemiselamus. Möödunud aastal ilmus Hellema esikogu “Seniitvalgus“ ja seegi oli tubli tükk, ajakajalist mõtteluulet sisaldab ka uus kogu. „Hümn pikale ninale“ - see on tehniliselt mitmekesine teos, ta pole ehk nii emotsionaalne kui esikkogu, aga kunst vaoshoitult, kuid veenvalt kirjutada, on meil kaunis haruldane. Hellermaa luule on täielik vastand Maarja Kangro poeesiale, kus kirjandusfestivali kohvisabas seismine ülendatakse kosmiliseks ja hüsteeriliseks draamaks. Kellele ja milleks?
Jaan Pehk
„Kohtumine tervisega“
Jaan Pehki uus kogu „Kohtumine tervisega“ on ajatu klassika. Nalja saab natuke vähem kui varastes raamatutes, aga ega maailmas ei ole huumoripuudust. Samas vaimuärksus ja väärastunud optimism kannavad raamatut nagu kolmsada vaala. Tuglas raius nagu rauda, et luua müüte on ülim, Pehk külvab müüte nagu varrukast ja tal pole vaja selleks antiigipoode kammida, temal on otsesed allikad. Väga soovitan!
Tekstinäide:
9.
jarek istub lennukis
naerab istmetelerist komöödiaid
tal on hea olla
mul on halb olla
ja ma luuletan
kui sõber lõpuks taipab
millega tegelen
läheb ta kurvaks
kuna raiskas oma lennuaega
maapeal naerdes
ja mina mõtlen
island jumal küll
NURGAS
Elas kord nurkaaetud loom. Talle meeldis nii.
Ikkagi oma nurk. Mõnikord käis nurkaaetud
loom külas, teistel nurkaaetud loomadel. Kõigil
oli sel puhul alati lõbus ja koosviibimised
kestsid vahel nädalaid, isegi kuid. Kui pidu
läbi, läks iga loom taas oma kodusesse nurka,
ainult oma asju ajama.
Armas lugeja – end vahel üksikuna tundes käi
ikka sõpradel külas! Siis on tavapärasesse
argirutiini taassukeldumine loomulik, pehme
ja meeldiv.
KAARE ALL
üksik laps
tühjale lauluväljakule
südantlõhestavalt
hüüab
pussita mind
palun pussita
oma silmade
mini-mustvalgega
pussita
pussita
põleta õng
ulata kalu
alleaaaa
akbar
muud
ma ei palu
Jürgen Rooste
„Vana hiire laulud“
Jürgen Rooste on nii suur luuletaja, et ta võiks vabalt igal aastal avaldada kolm-neli luulekogu ja need oleksid kõik esikümnes. Sinnapoole asi liigubki, lähemal ajal tulevad müügile kaks Rooste luulekogu „Vana hiire laulud“ ja „„Ideaalne abikaasa“.
Kirjutada elust elusse kinni jäämata, kirjutada armastusest armastuse koorma all lömastumata, kirjutada luulet nii, et lugejal ei hakka halb ja kirjutada lihtsatest asjadest lihtsalt, aga mitte lollilt – need on asjad, mida Jürgen Rooste väga hästi oskab. Jürgen Rooste – eesti kirjanduse kuldajastu vapilojus.
Ülistamist võiks pikalt jätkata, aga saatel on ajalised piirid ja kellel sügavam huvi, see külastab „Musta Puudlit“ siis, kui Jürgen Rooste seal „Luule ja Kõnts“ sarja üritusi korraldab – pädevamat ei ole ega tohigi olla.
Jürgen Rooste „Ideaalne abikaasa“
*
istun Musumäe otsa
päikse ja tuule kätte
pingi pääle Baturini luulet
(„Lüürakala“) lugema
ja last ootama –
ta tuleb trennist
on esmaspäev aga
mis mul töötul
te esmaspäevist –
kõhus on räimevõileib
ja topeltespresso
taskus on Šokolaadi-Peetri
valge šampusetrüffel S-ile
hinges kevadine ärevik
keegi on pingile kleepind
kollase post-it sildi:
„Pea vastu! Oled tubli! : )“
Jürgen Rooste „Vana hiire laulud“
*
loen Õnnepalu lõpetuse inglit
ja see on säärane täiuslik
kirjandus
paljudele – säärane taltund
ja loobund ja samas mitte
lõpuni pessimistlik
ilus. lause rütmib teisega
ja ma märkan et mu mõtted
uitavad kurale
ma ei taha taltuda (taltsutuda) väärt kirjanduseks
kogu elu olen olnud taltsas
olin hää poiss ei old õieti teismeline (ega varreti)
siis mängisin kõigile
boheemlasluuletajat ja kepivennast joodikut
tegin luuletusi – meeldisin raiskadele
olin taltsas ja tellitav
nüüd tahan mässata
iseenda ja selleil(m)a pasa vastu
ei tee ma teile toda ilusat
kirjandust ei tee
ma teen inimeste kirjandust
seda millised me oleme
siin ja praegu
see siin ja praegu
ongi igavikuline komponent
minus mille pärast
tasus olla
jälk
Lõpulugu
Tänane lõpulugu on kollektiivilt Orelipoiss, laulusõnad Aapo Ilves, lärmab Jaan Pehk.
Selle looga tervitan ma kõiki sotsiaalsüsteemi ohvreid ja vähe sellest, annan ühe lugemissoovituse - see on proosaraamat, aga kirjandussaadetes ka vahel mainitakse luuleraamatuid, nii humanitaarabi korras.
Nüüd ma siis soovitan luulesaates ühte hirmsat romaani või on ta elulugu? Jube ikka, see raamat on kõigi õuduste ema – Janek Muru ja Kertu Rakke „Pimedusest välja“ räägib vaimselt terve lapsinvaliidi kohutava eluloo – see jubedus on tõestisündinud, kindlalt aasta parim proosaraamat!
Kui te arvate, et teie elu on halb, siis lugege ja häbenege!
Silmapaistev teos mitmes mõttes, eriti selle poolest, et autorid on vaimselt terved, seda juhtub eesti proosas väga harva. Janek Muru ja Kertu Rakke „Pimedusest välja“ on võimas teos ja võimsate rühm!
Orelipoiss "Tuubi tuubi"
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.