"Paljud inimesed kardavad luulet ja jookseksid poeesiat nähes pigem minema. Luule on aga aju trenn, nüüd me alustamegi peaajutreeninguga ning anname ülevaate sel aastal ilmunud luuleraamatutest".
Ajutreeningu hõlbustamiseks koostas (:)kivisildnik kolme saate luuleraamatute edetabeli:
1. Peeter Sauter "Pannkoogid üksinduses"
2. Vahur Afanasjev "Tünsamäe tigu"
3. Marko Mägi "Pealehakkamise küsimus" 
4. Mart Kangur "Kõrgusekartus"
5. Kalju Kruusa "Äädikkärbsed"
6. Billeneeve "Sügis nagu lõppev suhe" 
7. Kaarel B. Väljamäe "Kohvi kõrvale " 
8. Veiko Belials "Asfalteeritud inimesed"
9. Enn Vetemaa "Hambad viskiklaasis"
10. Kristel Mägedi "Mitteelamise kunst"
(:)kivisildniku selgitused ikoonidele: modernism peksab segast Eesti asi kommunaalteema klassikaline ilu loodusteema morbiidne armastuse teema valuhell
lapselik katsetus
Mõni lause luule hindamise alustest. Kuulajatel on tekkinud küsimus, mis asi on kujund ja mis asi on kompositsioon. Need on poeesia põhiteemad ja nõuavad eraldi saatesarja.
Aga kujund selleks ongi, et informatsioonimassiive tihendada ja ma vastan kujundiga. Kujundiloome on nagu pinnal püsimine ujumise juures, kompositsioon on nagu veepinnal soovitud suunas liikumine, kompositsioon ilma kujundita on absurd ja kujund ilma kompositsioonita ei vii mitte kuskile.
Kes vajavad põhjalikku selgitust ohtrate näidetega, loevad kujundianalüüsi õpikut (:)õpetaja ütles ja peagi ilmub vastuseks kuulajate küsimusele luuleõpik pealkirjaga (:)see õige luuleõpik, ligi 300 lehekülge praktilist poeetikat.
Soovitan tutvuda ja ennast poeesia alustega kurssi viia või pimesi eksperdiga nõustuda, muid valikuid ei ole.
Kolmanda saate luuleraamatud:
Peeter Sauter
"Pannkoogid üksinduses"
Peeter Sauteri „Pannkoogid üksinduses” on ligi kahesaja leheküljeline teos, mis jätkab „Märkmeid vaeste kirjanike majast” ja „Koer ostab kassitoitu” laadis. Vaese ja vana kirjaniku elu, tervis, suhtekriisid, head sõbrad, alkohol, tuimus ja inimlikkus. Sauteri luule esindab meie poeesia kõige funktsionaalsemat osa. Sauterit võivad lugeda ka need, kes luulet ei loe, see on elu aga see on läbikomponeeritud elu, see on kujundiks ülendatud elu, see tähendab rohkem kui elu ja keegi ei saa luuletajalt rohkem nõuda. Ajutreeninguks on soovitatav jälgida korra ja kaosed harmooniat Sauteri luules, korra ja kaose harmoonia on suure luule kindel tunnus.
Kristel Mägedi
"Mitteelamise kunst"
Kristel Mägedi on luulehuvilistele tuttav slämmidelt ja muudelt luulelugemistelt ning „Elavate surnute antoloogiast”. Debüüdi on toimetanud superstaar Kaur Riismaa ning andlaadilt on Mägedi Riismaga sarnane, ta jutustab lugusid inimestest ja omaenda elust aga need lood tähendavad sageli rohkem kui nendes lugudes kirjas on. Hea algus, meie parimate poeetide laadis, Rooste-Sauteri-Riismaa klann kogub jõudu ja andeid.
.... üks naine istus diivanil
ja teine lamas
aga nad ei olnud kurvad
vaid kuidagi paratamatud
ainus mõte mis mind
siiani hirmutab
on see vanaema ohe
kui ta pidi haiglast tulles
ise kolmandale
korrusele kõndima
küsides mis temaga on
mille peale meenusid
kiirabiarsti sõnad
siin pole midagi erilist
lihtsalt vana inimene
Mirjam Proos
"Linn on mets"
Mirjam Proosi debüütkogu „Linn on mets” on täielik vastand Sauteri ja Mägedi realistlikule loomingule. Tegemist on abstraktse ja üldsõnalise sogasusega, mida ei struktureeri ei kujund ega kompositsioon, autori kiituseks võib öelda seda, et on vähemalt üritanud toimetajat kasutada aga kuna toimeta on poeet, kes oma enda teostega hakkama ei saa, siis pole temast ka teistele abi, Mirjam Proos, Linn on Mets, osundan:
*
olen naine
mu soontes voolab kestvus
paindlik muutlikkus
ja ikkagi püsimajäämine...
Lauri Sommer
"Kunagi"
Lauri Sommeri viies kogu „Kunagi” ilmub peale seitsmeaastast pausi ja hulga proosaraamatute kirjutamist. Sommer alustas tüüpilise Tartu dekadendi ja hämarusejüngrina aga seda heas mõttes, tegu oli paljutõotava autoriga. Tänaseks on ta segase peksmise lõpetanud ning pöördunud pingevabasse minimalismi. Seegi valik ei ole autorile õnne toonud, loodusobjektide nimetamine või põgus kirjeldamine ei ole piisav. Nimetan sellist luulet looduspornoks – tuim looduslik andmine ilma kunstilise tulemuseta. Luule on midagi enamat aga eks ta ole ikka natuke söödavam kui aru ja otsata huugamine, vähemalt saab aru millest inimene kirjutab ja see on tänapäeval juba suur asi.
Kaarel B. Väljamäe
"Kohvi kõrvale"
Kaarel B. Väljamäe kolmas kogu „Kohvi kõrvale” on kirjastuse Verb toode ja üks nendest haruldastest raamatutest, millega võib tehniliselt jääda rahule. Raamatus ei ole ballasti, autor valdab nii kujundit kui kompositsiooni, tubli töö. Samas pole raamat kaugeltki täiuslik, on literatuurseid teemasid ja nüriolmet ning autori oimetu meelelaad meenutab Kalju Kruusa halvemaid hetki.
Nüüd oleme jõudnud hetkeni, kus tuleb arutada teemal, kas viis, kuidas autor tehnikat kasutab on kõige tõhusam, vastus on, kaugeltki mitte. Tuleb korrata Jaan Krossi kuldseid sõnu Tõnu Õnnepalu kohta, tegu on keskealise inimesega, kes on tõestanud, et ta oskab silmapaistvalt kirjutada aga pole veel midagi silmapaistvat kirjutanud. Igal juhul on see siin suurte lootuste koht.
Mart Kangur
"Kõrgusekartus"
Mart Kanguri „Kõrgusekartus” sarnaneb mitmes mõttes Väljamäe raamatule, literatuurseid teemasid on muidugi rohkem, kirjutamise teemal kirjutatud asju on ligi kolmandik tekstimahust, mõned neist muidugi on suurepärased aga põhimass on tüütu. Keda peaks huvitama mida luuletaja luuletamisest mõtleb, käi luuletused välja ja lahku.
*
lühike luuletus
esimene rida ei saa
teine rida ei taha
Kanguri kujundiloome on meisterlik, kujundid on intensiivsemad kui Väljamäel, loodud parimat tehnoloogiat kasutades, autor ühendab ühendamatuid, esimesel pilgus täiestri kokkusobimatuid elemente nii, et pärast luuletuste lugemist, näivad nad olevat laulatatud aegade lõpuni, vaadakem tekstinäidet, kus kirjutamisraskused on ühendatud revolutsioonilise retoorikaga, hiilgav.
Kui Väljamäel meisterlikku luule lugemist häirisid kõrvalised teemad, siis Kanguri kujundiloome on nii võimas, et teemad pole enam olulised, lihtsalt rohkem toimetada, paremini valida ja täiteluuletuste kvaliteeti kontrollida ja siit tuleb,
Merike Õim
"Kõiksuse jälg"
Igaviku hämarail eksiradadel kummitav Merike Õim avaldas esikkogu kaheksakümnendatel noorte autorite sarjas, just suvel lugesin üle, et keegi ei saaks öelda, et ma pole kõiki keskpäraseid luuleteoseid korduvalt analüüsinud. Üks inimpõlv on mööda läinud, kuid Verbi kirjastatud ja Doris Kareva toimetatud „Kõiksuse jälg” pole Merike Õimi positsioon eesti luules parandanud.
Kui Vallisoo on ruutjuur Karevast, siis Õim on omakorda ruutjuur Vallisoost. Mingil seletamatul kombel pärsib kõrgvaimsus ja igavikuline kamm meie poeetide loovust. Kõrgvaimsed poeedid ei saa kuidagi tehnika rea peale. Ma oletan, et siin on põhjuseks teemade ülipühadus, kui teemaks on juba igavik ja purre ja see kõik, (selles raamatus on lõputult purdeid, nii et võib juba rääkida purdeluulest), autorid jäävad õilsate teemade lummusse ja unustavad tõsiasja, et luulelugejat veenab eelkõige teksti kvaliteet.
RISTTEE
nelja tühja näoga
seisin keset linna
ega teadnud äkki
kuhu milleks minna
Hea kujundi raiskamise näide, autor alustab kujundiga aga ei oska sellega midagi mõistlikku peale hakata ning sumbub langevad tempos. Kompositsioon ja veel kord kompositsioon.
Heldur Lääne
"Roosa maailm"
Viljakal autoril Heldur Läänel on sel aastal ilmunud juba kaks luulekogu, esimene nendest kannab pealkirja „Roosa maailm” ja on nii madala tekstikvaliteediga, et pole vähimatki põhjust teist avada. Jürgen Roostel on samuti lähimatel päevadel ilmumas kaks luulekogu, aga Rooste valdab luuletehnikat ja valdab seda suurepäraselt. Lääne tüüpi vannabiid ja susserdajad häbistavad luulet ja luuletajaid, eriti kui nad asetatakse raamatulettidele kõrvuti kvaliteettoodetega, sellised luulelaadsed jurakad tuleb varustada hoiatusega, see pole luule, see on nurjumine.
Mida Jürgen Rooste meile halba on teinud, et teda nii julmalt alandada, mina võtan iga närust luuleraamatut kui katset minu elu kallale kippuda, see on minu elu lühendamine, selliste asjade lugemine on hullem kui surm. Närused luulesoperdajad lühendavad meie elu, täpselt sama julmalt kui mõrtsukad.
Anti Ahing
"Ma täheni ei ulatu"
Anti Ahingu teine luulekogu „Ma täheni ei ulatu” ilmub tosin aastat pärast debüüti ja see fakt paneb alati häirekellad helisema. Pikk paus ei tee üldjuhul luuletajale head, trenni on vaja teha, on vaja ennast vormis hoida. Me ei näe kirjastuse nime, me ei näe märke rahastajast ega toimetajast, raamatu kujundus on enamvähem kena, aga formaalseid kvaliteeditunnuseid ei ole. Sisu on üldsõnaline tammumine maise ringi ja igaviku radadel - loovuseta, kujundita, omapärata – täiesti kasutu raamat.
Margus Oopkaup
"Iseendale"
Margus Oopkaup on Õhtulehe lugejate hulgas populaarne depressioonistaar, keda televaatajad tunnevad filmist „Nipernaadi” vend Joonatani värvikas kõrvalosas. Oopkaupi teine kogu „Iseendale” sisaldab halvamaitselisi harrastuslikke värsse kolmekümne viiest aastast ja on tüüpiline kirjastuse Hea tegu toode, mis teistest jõledustest erineb loetamatu fondi ja ühe, rõhutan – ainult ühe, erandlikult ärksa tekstikoha poolest, ja siit ta tuleb:
õrn ööbik kuhu tõttad sa
nii kiirelt püksata
kas kallimale tuksub rind
või vaevab pissihäda sind...
Kahjuks samalaadset jõulist groteski rohkem raamatu enam kui sajakahekümnel leheküljel ei ole, nii et raamatut ärge ostke, eriti puudutab see jutt raamatukogusid. Autorile tuleb kaasa tunda, tervis pole kiita, kindlasti on tema loomingul teraapiline tulemus aga seda ainult autorile endale, arenenud luulemaitsega lugejatele mõjub nüristavalt ja vihastavalt.
Tänaseks lõpulooks on üks väga eriline heliteos, see on Tõnu Tepandi lugu Karl Ristikivi sõnadele „Sisaliku tee“. Reptiili värk, peaks sobima hästi kõigile David Aicke fännidele. Pole ta mingi suurem asi Tepandi ja Ristikivilgi on paremaid luuletusi aga see sisaliku teema, see toob paljudele inimestele sära silmile.
Muusik tegi oma asja ära, kuidagi, luuletaja ka nii keskelt läbi aga muutunud vaimses õhkkonnas, kuidagi eriti värskelt kõlab, võiks isegi öelda inspireerivalt. Just selle pilguga soovitangi kuulata, mitte et mul oleks tõendeid sisalike poolt või vastu aga see on hea näide sellest, kuidas suvaline toode võib leida ootamatult oma turuosa.
Mina olen (:)kivisildnik ning soovin teile head Tepandit, palju Ristikivi ja rahulikku reptiili.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.