"Paljud inimesed kardavad luulet ja jookseksid poeesiat nähes pigem minema. Luule on aga aju trenn, nüüd me alustamegi peaajutreeninguga ning anname ülevaate sel aastal ilmunud luuleraamatutest".
Ajutreeningu hõlbustamiseks koostas (:)kivisildnik kahe saate luuleraamatute edetabeli:
1. Vahur Afanasjev "Tünsamäe tigu"
2. Marko Mägi "Pealehakkamise küsimus" 
3. Kalju Kruusa "Äädikkärbsed"
4. Billeneeve "Sügis nagu lõppev suhe" 
5. Veiko Belials "Asfalteeritud inimesed"
6. Enn Vetemaa "Hambad viskiklaasis"
7. Hando Runnel "Vanad sõbrad"
8. Anneli Tõevere-Kaur "Mesiniku tütar"
9. Juhan Aru "Rahutu rõõm"
10. Maarja Pärtna "Saamises"
(:)kivisildniku selgitused ikoonidele: modernism peksab segast Eesti asi kommunaalteema klassikaline ilu loodusteema morbiidne
armastuse teema valuhell lapselik katsetus
Sissejuhatuseks mõni lause luule hindamise alustest. Kuulajatel on tekkinud küsimus, mis asi on kujund ja mis asi on kompositsioon. Need on poeesia põhiteemad ja nõuavad eraldi saatesarja.
Aga kujund selleks ongi, et informatsioonimassiive tihendada ja ma vastan kujundiga. Kujundiloome on nagu pinnal püsimine ujumise juures, kompositsioon on nagu veepinnal soovitud suunas liikumine, kompositsioon ilma kujundita on absurd ja kujund ilma kompositsioonita ei vii mitte kuskile.
Kes vajavad põhjalikku selgitust ohtrate näidetega, loevad kujundianalüüsi õpikut (:)õpetaja ütles ja peagi ilmub vastuseks kuulajate küsimusele luuleõpik pealkirjaga (:)see õige luuleõpik, ligi 300 lehekülge praktilist poeetikat.
Soovitan tutvuda ja ennast poeesia alustega kurssi viia või pimesi eksperdiga nõustuda, muid valikuid ei ole.
Teise saate luuleraamatud:
Maarja Pärtna "Saamises"
Meie esimene patsient on Maarja Pärtna ja tema raamat „Saamises”, kirjastuse Verb toode. Autori kolmas raamat. Ei ühtki tugevat kujundit, autor on oma andelaadile ka seekord kindlaks jäänud. Samas tuleb raamatul pikemalt peatuda, sest tegu pole üksikjuhtumiga, see on tüüpiline näide Tartu dekadentsi vohavast alaliigist, mida ma nimetan „Värske Rõhu” raskeks pärandiks.
Tegemist on grupi kujundinihhilistide ja mugavuspoeetidega, kes on kogunenud väljaannete „Värske rõhk” ja „Müürileht” ümber ning kelle debüüdid ilmuvad pahatihti „Värske raamatu” sarjas.
Hoiatus: noorte kraam on juba loomu poolest lahja, aga siin on lisaks veel tugevad modernistlikud kinnisideed ning nõrk kont koos sektantliku ilmavaatega ei anna üldjuhul funktsionaalset tulemust. Kusjuures Verb on veel selline humanistlik kirjastus, kes annab sada pattu andeks, kui käsikirjal nõiakeldri viiruki, voodoo ja vaimsuse hais juures on. Nii et raamatut avamatagi on ohumärke enam kui küll.
Ajutreeningu seisukohalt ei oma Pärna looming nagu ka suurem osa Verbi ja „Värske Raamatu” toodetest tähtsust, sest poeesias kehtib raudne reegel, kui autor ei pinguta ennast küllalt, et luua intensiivset ja originaalset kujundit, siis ei pinguta ennast ka lugeja ning ajutreening ebaõnnestub. Kord nädalas kannatab vaimse logelemise ära aga iga päev, aastast aastase ja globaalne ajukatastroof süveneb veelgi. Nii et luule ei ole sugugi ainult kultuurne nipsasi.
Ma toon ühe väga veenva argumendi luule kui ajutreeningu, eriti luule kui peaaju jõusaali poolt. Vahel ikka väidetakse, et ajutreening on male, et male on see eriti keeruline ja raske asi. Vale, arvutid maletavad võrdselt parimate malestaaridega ja vana Kasparaov sai pähe, nii et suled sahisesid. Luuletada aga arvutid ei oska, see käib neil ilmselgelt üle jõu. Mis siis tegelikult keeruline on? Selles mõttes on luules läbikukkumine mõistetav ja andestatav, alati võib malealale üle minna.
Vahur Afanasjev "Tünsamäe tigu"
Aga nüüd läheme suure luule juurde, Vahur Afanasjev on tüüpiline kuldajastu esindaja, viimase paari aasta jooksul on Afanasjev avaldanud mitu absoluutset tippkogu, kindlasti soovitan „Eesti vaaraod”, aga ka raamatut „Kuidas peab elama”, mõlemas kogus on võimsa kujundi ja tervikliku kompositsiooniga luuletusi.
Sel aastal ilmus kõvakaaneline „Tünsamäe tigu”, Tartu NAKI väljaanne, kaunilt kujundatud, suuremas formaadis ja üle saja lehekülje. Kui võrrelda „Eesti vaaraoga”, on „Tünsamäe tigu” suuresti erinev, kui Varao oli luulekogu nagu luulekogud tavaliselt on, siis Tigu on projektiraamat, mis sarnaneb Vahuri 2006. aastal ilmunud Tartuteemalise luulekoguga „Korallid emajões”, „Tünsamäe tigu” räägib detailselt, ajalooliselt ja geograafiliselt täpselt Kirepi külast kusagil Peipsi ääres.
Raamatu esimene kolmandik võib Afanasjevit mittetundva lugeja ära petta ja jätta eksitava mulje, et tegu ongi tavalise koduuurimusliku standardtootega. Pole tähtis, kas metoodiline lähenemine ei sobinud alguses hästi autori andelaagiga või on toimetaja superstaarist toimetaja Kaur Rriismaa lähtunud mitte teksti poeetilisest kvaliteedist, vaid reaaluse markeerimise vajadusest ning raamat tundub esialgu hõre, eriti Afanasjevi kohta. Igal juhul on komponeerimispõhimõtted arusaadavad ja õigustatud, esialgu rõhk detailil, hiljem kujundil, see töötab.
46. leheküljelt saab tekst õige hoo sisse ja lisaks hästivalitud detailile leiab ka piisavalt jõulist kujundit ning väljapeetud kompositsiooni.
Kui keegi on raamatu kuskil 38. leheküljel pooleli jätnud või sattub algust lugedes raskustesse, külavärk ja eesti asi pole parasviisi just kõrgsoosingus, see jätku rahulikult algus vahele ja alustagi lugemist 46. leheküljelt - siit algab Afanasjev oma tuntud headuses, kus kujundiintensiivus varjutab olmelise. Kokkuvõttes leiab raamatust tosinajagu väga tugevat teksti ja täiteainega ei ole probleeme, kindel teema hoiab raamatut kenasti koos.
Siit võiks iga poeet teha järeldusi, kui oled tõeline professionaal, siis oled võimeline kirjutama igal teemal ja lugejat täielikult lummama. Kui aga takerdud oma ainesse ja annet on ka nagu on, siis lõppeb luuletajakarjäär krahhiga. Tore on võrrelda „Tünsamäe tigu” lugejale ehk tuntud Peipsi kandis baseeruva külapoeedi Kasemaa luuleloominguga, kelle esimene raamat oli tugev, teine samalaadne igavavõitu ning kolmas juba väljakannatamatu ja piinlik paigaltammuv luupainaja.
Afanasjev on tõestanud, et ta on võimeline kirjutama kindla teemaga projektiraamatut kui tavalist luulekogu, võib kirjutada mida tahab ja teeb seda väga hästi, kindlasti kuulub Afanasjev juba aastaid meie tippluuletajate hulka ja eks teatav osa ole ka sellel, et tal on olnud toimetajaõnne. Samas toimetajaõnn sõltub sageli käsikirjast, sest paljud väärikad toimetajad, ei hakka toimetama suvalist asja, kus midagi toimetada ei ole. Nii et surnud ring, tahad toimetajat, näita tugev käsikiri ette, tahad korralikult komponeeritud raamatut, otsi endale toimetaja.
Mida veel öelda projektiraamatute kiituseks on see, et see aitab luuletajal toota standardist erinevaid täiteluuletusi ja see on kogu terviku seisukohalt väga tähtis, raamatus ei ole olulised ainult tipud, vaid ka siseaine nende vahel. Eelmises saates käsitlesime elava klassiku teost, kus täitematerjal oli otse kohutav. Afanasjevi „Tünsamäe tigu” on otse õpikunäide, kuidas täitematerjali probleem viljakalt lahendada.
Afanasjev on üks parimaid näiteid sellest, et eesti luules valitseb kuldaeg, kuid võib tekkida mure luuletajate järelkasvu pärast. Debüüte on sel aastal ilmunud päris palju, üks kolmandik raamatutest on esikkogud, enamuse võib jätta kõrvale, mõni on paljutõotav aga kõige tugevam debüüt siiani on Billeneve, „Sügis nagu lõppev suhe”, Ji kirjastuse toode.
Billeneeve "Sügis nagu lõppev suhe"
Tuntud kunstniku luuleraamat räägib linnaelust, tänasest päevast paneelelamu kivikarbis. Betoonmaastikud, roiskunud loodus, purunenud inimsuhted ja sotsiaalne katastroof on läbivad teemad – Billeneeve kogu on debüüdi kohta hämmastavalt tugeva tehnikaga ja tundetoonilt kaunikesti sünge.
„Sügis nagu lõppev suhe” on ühelt poolt väga realistlik kogu ja ühtlasi üks huvitavamaid looduslüürika raamatud viimastel aastatel, soovitan kindlasti, see, kuidas autor suudab ühendada olmelise ja ühiskondliku, looduse ja hinges toimuva on kõige paremas mõttes klassikaline luule. Meeleolult veidi sarnane Triin Tasuja debüüdiga aga mitmekülgsem ja tehniliselt komplitseeritum.
Mõistetav, kui autor ei ole lausa laps ja tal on kogemus kunsti alal, siis on ka luuletehnikat lihtsam omandada, üldreegel on see, et muusikust või kunstnikust luuletaja on huvitavam ja tehnilisem võimekam kui tõlgist või filoloogist poeet, kes on lugenud, teab mis vahe on Aleksander Suumanil, eriti hilisel Suumanil ja Jüri Talvetil, sarnase tulemuse saama ka kui võrdleme muusik Lauri Saatpalu ja Ivar Ivaski loomingut, kuid ärgem kaldugem teemast kõrvale.
Meil on käsil üks suurepärane debüüt, kelle luules on sümpaatne see, kuidas Billeneeve on suutnud vältida algajate standardvigu, ei mingit rõhku kõlaefektidel ega ülitarkuse referaatidel, ei mingit ülepingutatud õilsate teemade otsinguid eha väheviljakat eksperimenteerimist ammuilma läbikukkunud teksti eksperimentide teemadel: tavaline elu, tavaline loodus, tavaline inimene ja tavaline masendus. Kusjuures masendus on leidnud sageli nii täiusliku vormi, et võime ilma liialdustesse laskumata kasutada sõna katarsis.
Marko Veinbeergs "Yggdrasil"
Marko Veinbergsi „Yggdrasil” on autori teine kogu ja kujunduselt silmatorkav, Veinbergs on raamatu käsitsi kirjutanud ja kõik leheküljed omakäeliselt illustreerinud, autori käekiri ei ole lihtsalt loetav aga taimornamendid on maitsekad, kunstiraamatuna kõlblik aga lugeda ei soovita, üks aru ja otsata mütoloogiline huugamine kõikvõimalike asjakohatute kõrvalepõigetega.
Sulev Oll „Lootuste Leksikon”
Sulev Olli „Lootuste Leksikon” on seitsmes luulekogu. Kirjastus Tuum on tuntud kaubamärk, taas kena välimusega raamat, aga lugeda ei kannata, autoril on olnud kohati paremat, aga see raamat on läbivalt kergekaaluline sõnakõlin.
Mind paneb imestama, kuidas sellist nõrka ja iseloomutut plära avaldatakse, ma oletan, et just sedalaadi pingevaba ja lugejat solvava jorutamise reaktsiooniks kalduvad teatud osa poeete, näiteks Tartu dekadendid, meeleheitlikult kõike lihtsat ja inimlikku põlgama, sellisel juhul toob probleem kaasa uue probleemi, mitte lahenduse, aga minul ei ole neist kummastki kahju, kui keegi on otsustanud oma elu ära rikkuda, siis tehku seda.
Inna Feldbach „Nägija süda”
Kirjastus Eesti Raamat, tõlkija esimene luulekogu, nagu need tõlkide luulekogud on, teinekord tahaks sellist asja lugedes karjuda: kirjastajad, miks te ei usalda luuletajaid, laske luuletajatel luuletada, jätke tõlgid rahule, aitab sellest, tõesti, enam ei jõua kannatada. Aga mis saa teed, tõlk on intelligente inimene, raske on talle ei ütelda, luuletaja on karvane nagu Marko Mägi, kuidas me nüüd sellisega asju ajame.
Taoline suhtumine tuleb ära muuta, Marko Mägi on luuletaja, fakt, Inna Feldbah on tõlk, seda fakti käesolev raamat ei muuda.
Juhan Aru „Rahutu rõõm”
EKS ehk Eesti Keele sihtasutus, muidu tubli ja viljaks luulekirjastus aga hetkel näib olevat mõõnaperiood, debüüt ta on, räägib elust Prantsusmaal, loodusluuletusi ja hämarat ängi on aga tugevat luuletust ei õnnestunud tuvastada, läbiv täitematerjal, kirjaoskaja autor, loomalikult ei mörise, aga midagi peale detailinägemise ei ole kiita. Esimene raamat, anname aega atra seada, aga soovitame, nagu sellisel puhul ikka, enne luuletama hakkamist mõni luuleraamat läbi lugeda.
Ilmar Särg, „Seisnud salmid armastusest”
Kirjastus Lambri raamat, viljaka, aga mitte liiga tuntud autori kes teab, mitmes teos. Kirjastus Lambri raamat on ohumärk, see meil siin on punase kaanega ja tugeva harrastusliku järelmaitsega, soovitan tungivalt eemale hoida, kordan, soovitan tungivalt eemale hoida.
Kati Rimm „Merehõbe”
Kirjastus Rajakaar, taas esikkogu, värsse viieteistkümnest aastast, aga arengut ei mingisugust, tüütu taidlus, ei tekita huvi autori ega kirjastuse vastu, hoiatan, Kati Rimmi „Merehõbe” - see ei sünni süüa. Minu kogemuse järgi on sarnane luule suurtes kogustes ajule halb – väsitab, tüütab, kurnab ja midagi ei anna.
Heli Peets, „See roosike” 
Debüüt, kaheksa aasta töö vili, meie kuulajatele hästi tuntud kirjastusest Hea tegu, ühesõnaga hullumaja puhvet, primitiivsetele kõlaefektidele rajatud vaimne rutiin, kehv raamat, hoiatus, tungiv hoiatus!
Lohutuseks poeetidele, kelle ei ole õnnestunud tõusta Vahur Afanasjev tasemele ega alustada nii säravalt nagu Billeneeve, kõlab Gunnar Grapsi 1995. aasta plaadi nimilugu „Tühjad pihud”, teksti autor Helgi Muller.
Muller on varjujäänud kassetipõlvkonna autor, kes julmas konkurentsis Ehini, Rummo, Runneli ja Kaplinskiga välja ei vedanud, aga milline hitt, ülikõva!
Kuulake ise!
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.