Esimeses saates räägib (:)kivisildnik Hando Runneli, Marko Mägi, Enn Vetemaa, Kalju Kruusa ja mitmete teiste luuleraamatutest.
"Paljud inimesed kardavad luulet ja jookseksid poeesiat nähes pigem minema. Luule on aga aju trenn, nüüd me alustamegi peaajutreeninguga ning anname ülevaade sel aastal ilmunud luuleraamatutest".
Ajutreeningu hõlbustamiseks koostas (:)kivisildnik esimesse valikusse sattunud luuleraamatute edetabeli:
1. Marko Mägi "Pealehakkamise küsimus"
2. Kalju Kruusa "Äädikkärbsed" 
3. Veiko Belials "Asfalteeritud inimesed" 
4. Enn Vetemaa "Hambad viskiklaasis" 
5. Hando Runnel "Vanad sõbrad"
6. Anneli Tõevere-Kaur "Mesiniku tütar"
7. Kai Aareleid "Naised teel"
8. Krista Ojasaar "Õhuookean"
9. Katrin Väli (kogumikes)
10. Eelika Laane "Aegade kutse"
(:)kivisildniku selgitused ikoonidele: modernism peksab segast Eesti asi kommunaalteema klassikaline ilu loodusteema morbiidne armastuse teema valuhell lapselik katsetus
Õige, luule ongi hirmus asi, kole keeruline ja raske – juba Jannsen ütles rahvaluule kohta, et see paneb pea valutama nagu vinguhais.
Ometi teevad inimesed oma elus palju seda, mida nad teha ei tahaks, käivad tööl, maksavad makse ja vähe sellest, inimesed sageli piinavad ennast. Maksudega on lihtne, peab maksma, sest muidu karistatakse, pannakse vangi.
Enese piinamisest pole samuti pääsu, sest muidu on veel halvem. Üks levinumaid enesepiinamise viise on trennitegemine – inimesed jooksevad ennast oimetuks ja kangutavad jõusaalis südame seiskumiseni rauda, meeldiv see ei ole aga inimesed piinlevad regulaarselt.
Vähe sellest, enesepiinajad söövad ennastsalgavalt vastikut toitu, kusjuures paastumise ja lihasuretamisega ei tegele sugugi ainult üksikud usuhullud. Mõistagi ei ole inimesed hulluks läinud, vaid neile on massiivse propaganda abil selgeks tehtud, et paastumine ja enesepiinamine on tervisele hea.
Piinlemine on tervise ja ilu pant, levinud inimideaal on terve, ilus, hästifunktsioneeriv, pikaealine ja täiesti loll inimene. Kordan terve, aga loll, sest trenn ja juurikate närimine ei arenda üht tähtsat kehaosa, see kehaosa peaaju, peaaju pingutamiseks ongi meil luule. Luule on aju trenn ja nüüd me alustame peaajutreeninguga ning räägime luuleraamatutest.
Esimese saate luuleraamatud:
Hando Runnel "Vanad sõbrad"
Ilmamaa
204 lk
Aasta algas Hando Runneli värske luulekoguga, luulesaurus tutvustamist ilmselt ei vaja, nii nagu ka tema viimaste aastate looming. Raamat on mahukas, ligi 400 teksti ning illustreeritud autori joonistustega. Raamatu tugevamaks osaks on vaimukad epigrammid "Must ja valge" ning "Küünlakülm".
Paraku koosneb raamat suures osas madala kunstiväärtusega täitematerjalist, tüüpiline näide on "Tule koju". Selge on see, et väga vähesed luuleraamatud koosnevad ainult suurepärastest luuletustest, aga siin on ebakvaliteetsete sideluuletuste osakaal üle mõistuse kõrge ja lausa takistab lugemist.
Tuleb nõustuda Veiko Märka arvustusega "Luule embab ilmamaad, surub sääsed vastu maad" Sirbis, kus ta kurdab, et raamat on toimetamata.
Aheraine mass loomulikult ei vähenda kümnekonna õnnestunud luuletuse väärtust, aga ma ei kujuta ette lugejat, kes vabatahtlikult selle sõkalde massi läbi tuulab, et üksikud ivad kätte saada. Oletan, et kui raamat oleks mõistlikus mahus – nii viiskümmend luuletust, siis oleks tegu täiesti konkurentsivõimelise teosega, samas kui toimetaja oleks valinud viiskümmend ebaõnnestumist, oleks tulemus veelgi kurvem.
Samas Runnelil fännide puudust ei ole ja õigeusklik ning andunud fänn loeb kõike ja kiidab kõike, staarielul on omad vaieldamatud eelised.
Krista Ojasaar "Õhuookean"
Ilmamaa
72 lk
Ilmamaa kirjastatud Ojasaare neljas luulekogu on täielik fenomen, ma liigitan nii selle kui varasemad Ojasaare raamatud religioosse luule valdkonda kuuluvaks. Autoril on vankumatu usk, et luuletada saab ilma tugeva kujundita. Selle usu vastu oleme me võimetud.
Teoreetiliselt on võimalik olukord, kus kujundi asemel kasutatakse mingit muud inimkonnale seni veel tundmatut tekstitihendamistehnoloogiat, aga siin ei õnnestunud suurt läbimurret tuvastada. Viljatu kirjutamisviis, autor on ilmselgelt kirjaoskaja inimene, aga luuletehnika peale on ta mingil arusaamatul kombel vihane ja tulemuseks on otsatu, lõputu, kasutu ja tüütu hämarus.
Ajutreeningu abivandina täiesti sobimatu ollus, tüüpilised tekstinäited "Kui väljas sajab vihma" ja "Aknast möödub vihmavarjude jõgi".
Anneli Tõevere-Kaur "Mesiniku tütar"
Hea Lugu
72 lk
Debüüt, esimene raamat, tuleb suhtuda ettevaatlikult ja heatahtlikult. Kirjastus on enamvähem, raamatu välimus on viisaks, eks loeme siis.
Esimene luuletus "Tänu ja tähed" on julmalt küündimatu, et tekib tahtmine raamat käest visata ja lähimale mesipuule jalahoopidega mõned lihtsamad asjad selgeks teha.
Aga peame hoogu, raamatu alguses tänatakse Doris Karevat ja gruppi muid tuntud kirjandusinimesi ning raamatu lõpus antakse teada, et autor on kümne aasta jooksul "Loomingus" poolel tosinal korral oma loomingut avaldanud. Pole pääsu, tuleb edasi lugeda, käemehed on kõvad.
Enesesalgamine ei ole asjatu, raamatust leiab mitu päris head luuletust nagu "Täna napib lauseid" ja "Peaaegu varjuma kõnnib". Debüüdi võib lugeda õnnestunuks isegi siis, kui raamatus on ainult üks kõva kondiga luuletus. Kahtlust tekitab aga see, et kui kümne aasta jooksul on kaks kolm tugevat luuletust kirjutatud, millal siis järgmise raamatu saab, mis ka raamat on? Viiekümne aasta pärast?
Kai Aareleid "Naised teel"
Eesti Keele Sihtasutus
102 lk
Muinasjutubestsellerite Coelho ja Zafoni tõlkija ning Tuglase novellipreemia laureaadi esikogu on tüüpiline igati kirjaoskaja inimese kirjutatud luuleraamat, kes kõigile teenetele ja kogemusele vaatamata kohe üldse luuletehnikat ei valda.
Raamat räägib armastuset. Kellel suur armuvalu on, ehk loeb läbi, ajule see asi siin midagi ei paku. Tore on muidugi, et kuigi raamatus ei ole tipptekste, pole selles ka kõige piinlikumat muda, lihtsalt igav nagu „Kivid ja lilled”. Luuleks kvalifitseerub siiski vaid üks tekst „Issanda aastad”.
Ei maksa üldistada, EKS on igati tubli luulekirjastus, müts maha. Kellel armastuseluulet vaja, sellel soovitan eelkõige Margo Vaino „Tööloomad ei rasestu” läbi lugeda, Andra Teede on samuti kohustuslik ja kes lihavaba armastuse dieedil, saab oma annuse kätte Doris Karevat lugedes.
Hoiatus kõigile, et ilma kujundi ja kompositsioonita ei maksa luule alal üritada.
Eelika Laane "Aegade kutse"
Hea Tegu
82 lk
Hea Tegu on Pärnu kirjastus ja tõeline gigant, üks suurimaid kodumaised tootjaid, sel aastal on paisatud turule pool tosinat raamatut ja see on kindel mahurekord, teist kohta jagavad need, kes kirjastanud neli ühikut. Paraku ei ole mass kindel kvaliteedi tagatis.
Ütlen otse välja, et Hea Tegu (Mitte segi ajada kirjastusega Hea Lugu) kirjastab kõige alumist kvaliteedisegmenti, üldjuhul, Aleksandra A. T. Esikkogu "Armastus vaikib mind maha" on meeldivaks erandiks. Hea Tegu on kirjastus, kuhu minna siis, kui kuskile mujale ei ole minna.
Samas ka lootusetud vajavad lootust, selles mõttes ikkagi väga vajalik ettevõtmine, Schumacher sõitis ka alguses kõige jubedama ja ohtlikuma puusärgiga, kuskilt tuleb ometi alustada. Ma räägin kirjastusest nii pikalt, sest raamatust on vähe rääkida, see on põhjakaabe, kõigi halbade omadustega taidlus, raske on ette kujutada midagi abitumat, tekstinäide "Närbunud õieke" ütleb kõik.
Debüüdis tuleb alati leida midagi head, autori entusiasm on tõesti märkimisväärne, raamat on ilmunud, poodides müügil, jõuab kindlasti ka keskraamatukogudesse, seegi on tubli tulemus, kaugetki kõik ei jõua nii kaugele ja pildil on autor vibuga – omapärane.
Enn Vetemaa "Hambad viskiklaasis"
Tänapäev
112 lk
Vanameistri kaunilt kujundatud raamat, superdisainer Asko Künnap on teinud head tööd. Meenutusi, vanaduspõlve pajatusi, linna- ja loodusmaastikke, sageli vemmalvärsilikus võtmes. Oivaline tekstinäide on nimiluuletus "Terviselauluke", alverliku vormitäiusega algav "Kopli ballaad" ei vea küll lõpuni kõrgstiilis välja, aga kui autor on vilunud romaanikirjanik, siis ei ole tema luule kunagi halvem kui proosa ja see on mummamudistidele alati eeskujuks.
Sümpaatne on raamatu juures vaba ja sundimatu meeleolu, ei mingit kangutamist ega punnitamist, võib kindlalt väita, et selle raamatu on kirjutanud inimene, sümpaatne inimene. Soovitan.
Kalju Kruusa "Äädikkärbsed"
Kirimiri
128 lk
Tunnustatud poeedi kuues luuleraamat koosneb uimastest luuletõlgetest, proosalistest paladest, riimiüritustest ja luuletustest. Luuletõlgete oimetus pole ilmselt tingitud niivõrd poeedi tõlkijaoskustest, kuivõrd temperamendist. Julgen oletada, et poeet on tõlkimiseks selle tuima savi meelega välja valinud.
Tõlked võib südamerahus edasi keerata, miniatuurilaadsed asjad samuti, nagu ka suure osa luuletustest, eriti riimilistest. Siin on palju probleeme, eelkõige häirivalt palju eriefekte, keelelisi vigurdusi, võõrkeelseid tsitaate, ummamuudu ortograafiat ja kõike seda. Tüütu, hea näide sellest, et töö keelega on täiesti kasutu, kui pole kujundit ega kompositsiooni.
Samas Kruusa parimad luuletused on oivalised, paksu raamatu peale koguneb neid tubli veerand tosinat, aga need on ka ainsad asjad. Toimetamata raamat, nagu Runnelil, hirmus palju ületuunitud tühisust, nikerda pehkinud kändu palju tahad, asja tast ei saa.
Ületöötanud vaimuinimese hämarolekuid kirjeldavad asjad on absoluutne tipp – "köögivahet" ja "arvuti taga" on ajatu klassika nagu ka "ülekäigurajal". Igaüks neist vabandab 10 lehekülge ballasti välja, aga raamat tervikuna on siiski nukker prügimägi, ehkki tänu tippudele aasta parimate raamatute lähedal.
Marko Mägi "Pealehakkamise küsimus"
Ji
88 lk
Elava klassiku teise luulekogu on koostanud superstaar Kaur Riismaa, mõlemad on eesti luule kuldajastu tüüpilised esindajad. Oma kirjastatud raamatut ei ülista, lasen autoril rääkida enda eest:
"Prantsuse keel", "Mobiiltelefon südames", "Praegused küsimused", "Emu" ja "Piim".
Veiko Belials "Asfalteeritud inimesed"
Ji
82 lk
Tuntud ulmekirjaniku ei tea mitmes luulekogu, Ji kirjastuse toode, seega autor on võimeline rääkima ise enda eest.
"Varahommikune", "Tunneli lõpus" ja "Minu kodu on mu kindlus".
Ja lõpetuseks "Luuleatlase" saate tunnusloost:
See lugu on kultuurihuvilistele publikule tuntud filmist "Emmanuelle" Serge Gainsbourg & Jane Birkin - "Je t'aime... moi non plus"
Tegu on igati tugeva poeetilise tekstiga, mis ohkimisele vaatamata on sgavalt kultuurne ning seksivastane teos.
Seksivastane võitlus peab jätkuma.
Laul koos tekstiga on SIIN
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.