Laskumine orgu
Suur reede. Taevas on nii pilvine ja madal, et kui pea püsti ajad, lööd pealae ära. Inimesed, keda näha on, käivad tänaval küürus nagu risti all. Sajab midagi, mis meenutab kisselli ja PVA-liimi segu. Kas see on kõik Juuda ja tema hõbeseeklite pärast? Kristuse surilinast on üsna tihti juttu, jälle kusagilt leiti ja siis veel üks. Aga Juuda häbeseeklitest pole kuulda olnud. Võibolla sellepärast, et ta viis need andjale tagasi. Aga mis seal enam, mist tehtud, see tehtud ja taevast sajab just seda, mida sealt sajab.
Sõidan Kütiorgu ja läbi saju kuulan raadiost Jeesuse ristikäigust. Ja väga veider, ilm läheb järjest ja järjest selgemaks, jõudes orgu, hakkab lausa päike paistma. Kütiorg on üldse üks müstiline koht, ka ilma suure reedeta. See asub Võru ja Vastseliina vahel ja seal elab toimetaja Leelo Laurits. See on see sama koht, millest kirjutavad Kõiv ja Vahing oma raamatus "Endspiel, laskumine orgu". Siis, kui Vahing ja Kõiv seal laskusid, on möödas nii nelikümmend aastat, kui elas seal kunstnik Valdur Ohakas ja Eetla Ohakas. Ja Ohakatel olevat olnud ka eesel, kes jutu järgi söönud suitsukonisid ja kohvipaksu.
Kui Leelo juurde minna, hakkab laskumine pihta naabrite juurest. Seal on suusabaas, parema talveilmaga saaks alla ka suuskadega. Praegu ilmselt veesuuskadega. Ja kui oled orgu laskunud, tuleb hakata jälle üles rühkima, et Leelo majani jõuda. Näen pori sees suure koera jälgi. Tean, et eelmine Leelo koer on surnud, sellest ta kirjutas ka oma raamatus "Kütioru väikesed asjad". Järelikult pole ma seda uut koera näinud. Koerad tekitavad alati kõhedust. See on ilmselt lapsepõlvest, kui sai mööda küla võrri või jalgrattaga sõidetud ja siis ikka kusagilt kargas mõni koer välja. Käpajälgede suuruse järgi pole tegemist ei vähem ega rohkem kui Baskervillide koeraga.
Juba hakkab paistma maja ja siis peldik. Hiilin majani, loodan, et ma näen enne Leelot ja alles siis koera. Mul läheb õnneks, esimene, keda näen, on Leelo. Ja siis näen ka koera. Leelo ütleb, et ta on alles kümne kuune. Aga kui ta püsti tõuseks, on ta mulle vähemasti lõuani.
Leelo on ostnud endale uued tugitoolid. Tõeliselt mõnusad toolid, lihtsalt istud ja vaatad aknast välja. Maja ise on suht väike, palkmaja, mida kutsutakse Põdrakolli majaks ja meenutab natuke nõiamaja. Aga maja külje peal on paari ruudu suurune aken, millest võidki välja vaatama jääda. Selle maja ees trepil, vaadates üle oru, on tunne, et seal oru taga saab maailm otsa. Ja istudki seal trepil nagu maailma serval.
Leelo teeb kohvi, ma panen ühel hetkel maki käima. Aga enne, kui ma saan midagi küsida, hüppab koer mulle sülle. Ja ta ei hüppa mulle lihtsalt esikäppadega sülle, vaid tervenisti, hopsti, on ta mul põlvedel ja proovib mind oma suure keelega lakkuda. Leelo täheldab selle peale, et ta on veel alles kutsikas. Ilmselgelt see koer näebki ennast väikese armsa kutsikana, ainult väline vorm ja mass on vahepeal eest ära läinud. Ilmselt pole see võõras meile kellelegi. Vähem või rohkem läheb ikka meie minapilt lahku sellest, kuidas me ise end ja teised meid näevad. Eks sellised hetked on muidugi üllatavad ja vahest ka ehmatavad. Nagu hüppaks kuuekümnekilone kutsikas sulle sülle.
Räägime metsa ja New York'i sarnasusest ja raamatute toimetamisest ja psühhoteraapiast. Alati tunnen ma ahjualusena kellegi juures juttu ajamas käies, et need vestlused, peaaegu iga vestlus, on mulle endale midagi olulist andnud. Ja vist ikkagi ongi nii, et sa küsid ja räägid nendest asjadest ja mõtetest, millega sa ise parasjagu tegeled. Lisaks sellele andis Leelo suitsusingi võileiba. Nad olid just külas kaks siga saunas ära suitsutanud. Väga hea sink. Olen isegi mõelnud, et äkki peaks rihtima need intervjuud sellele ajale, kui inimesed teevad lõunat või õhtusööki? Ja saadet võiks ka salvestada kolmes osas, hommiksöögi ajal, siis jätkata lõuna ajal ja lõpetada õhtuse konjaki ja koogiga. Elu on ilus, mõtlen, kui hakkan jälle orgu laskuma, põlvedel koerakäpajäljed nagu firmamärgid.
Suurel reedel salvestatud saadet "Ahjualune" saab kuulata 19. aprillil kell 13.05 Vikerraadiost.
"Ahjualune" on saade, kus kultuuriinimesed räägivad oma elust ja tegemistest siis, kui nad tahavad ja seal, kus nad tahavad. Vestlused toimuvad kohas, kus saatekülaline tunneb end mõnusalt ja inspireerivalt. Ning saated ei keskendu mitte värske filmi, näituse, raamatu või lavastusega maha saanud tegijale, vaid hoopis ajale, mis toimub saavutuste vahel, mil inimene kogub materjali, otsib teemat või tegeleb iseendaga. Ahjualune, kes tungib kultuuriinimeste kodudesse, on Urmas Vadi.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.