Septembri lõpul toimus Helsingis järjekordne julgeolekufoorum, arvult kolmas ja korraldaja oli Soome välispoliitika instituut. Kui mullu oli foorumi teema Euroopa radikaalse teadmatuse ajastul ja sellele keskendus ka konverentsiks koostatud raport, siis tänavu keskenduti totaalse kaitse poole liikumisele Euroopas.
Keskendungi paljuski raportile, milles välispoliitika instituudi eksperdid pakuvad omapoolseid nägemusi teemast.
Pole midagi imestada, et nii raportis kui ka foorumi esinemistes oli tugevalt tunda Ukraina sõja mõju. Sellele viitas üheselt oma esinemises ka Soome president Alexander Stubb, kes ÜRO Peaassambleel toimunud kohtumiste alusel luges suhtumist olevat aastaga muutunud Ukraina kahjuks. Seda eelkõige globaalse lõuna riikides. Peamine põhjus on Lähis-Ida sündmused ja sealse ning Ukrainas käiva sõja vahel on side täiesti ja tugevalt olemas. Stubbi sõnul süüdistavad paljud lõuna riigid praegu läänemaid topeltstandardites suhtumisel Lähis-Idas ja Ukrainas toimuvasse.
Instituudi ekspertide hinnangul on ilmne vajadus, et Euroopa kasvataks globaalse lõuna maade rahvuslike huvide mõistmist. Eelkõige tuleks eemalduda jutlustavast suhtumisest ja selle asemel püüda aru saada, mis on nende riikide jaoks majanduslikult ja poliitiliselt huvipakkuv ja miks.
Teiseks viidatakse vajadusele paremini tajuda ka ajaloo mõju. Koloniaalaeg on jätnud oma jälje ja seda on mitmel riigil, nagu Venemaa või Hiina, lihtne ära kasutada. Siin on väike nišš ka Eestile kui endisele kolooniale, mis ei ole ise kunagi mingeid maid koloniseerinud. Raske ja väsimatut kordamist eeldav, kuid siiski võimalus väikest mõju avaldada.
Vajalikuks peetakse ÜRO senise süsteemi reformi. Maailmaorganisatsiooni on süüdistatud juba ka mõttetuses, kuid see on siiski platvorm, kus erinevad riigid kokku saavad ja seega ei ole seda mõtet kohe üle parda heita.
Euroopal soovitavad eksperdid aga võtta julgeolekuteemade puhul seisukoht, mis arvestab ka paljude riikide meie omadest erinevaid muresid. Kasvõi näiteks kestliku arengu ja infrastruktuuri parendamise teemad. Rääkimata kliimamuutuste mõjudest paljudele globaalse lõuna riikidele ja sellega kaasnevast rändetemaatikast. Viimane on Euroopa jaoks juba ammu muutunud julgeolekuküsimuseks.
Meile kindlasti üks huvipakkuvamaid oli Venemaa temaatika ja Euroopa julgeolekuarhitektuur. Enne 2022. aasta suure sõja vallandamist Venemaa poolt oli julgeolekustruktuur rajatud Euraasia jõukeskuste majanduskoostööle ja vastastikusele sõltuvusele. Eeldati, et see sõltuvus on piisav sõja vältimiseks. Nüüd on aga olud muutunud.
Vajalik on ette vaatavalt kujundada sõja järgset julgeolekuarhitektuuri Euroopas. Varasem seis oli ilmselt valedele alustele rajatud, kuna võimaldas Venemaa agressiooni. Kibe kogemus on kasulik aga vaid juhul, kui vigadest õpitakse.
Välispoliitika instituudi eksperdid arvavad, et tuleks muuta Euroopa julgeolekualase mõtlemise keskendatust Venemaa julgeolekuhuvidele. Vaja oleks lõpetada Vene imperialismi mahitamine Euroopa äärealadel ja see peakski olema uue julgeolekuarhitektuuri lähtepunkt. Äärealade ehk perifeeria julgeolek tuleks tõsta mõtteviisi keskmesse. Seni on ju vaata et iga teema puhul mõni poliitik kohe küsinud, et kuidas Venemaa asja oma mätta otsast näeb. Et ega me Moskva huve ometi ei kahjusta… Ja nii edasi.
Soome välispoliitika instituudi analüütik Arkadi Moshes juhtis tähelepanu tõigale, et esimest korda viimaste sajandite jooksul on uus julgeolekusüsteem ilmselt rajatav täiesti uutele alustele. Nimelt saab see olema esmakordselt Venemaa vastu suunatud. Seni on väsimatult korratud mantrat, et ei-ei, kõike tuleb ikka teha koos Venemaaga. Nüüdseks on Moshese arvates selge, et uus süsteem rajatakse Venemaa vastu.
Moshes on ka seisukohal, et Venemaa eesmärk ei ole lääne hävitamine, siht on eelisõiguste saavutamine. Moshes märkis ära ka tõiga, et läänes nähakse väga tihti Ukraina sõja puhul normaalsena, et Ukraina saab lüüa ja kaotab osa territooriumist. Seda peetakse lausa normaalseks lahenduseks, et see sõda ükskord läbi saaks ega nõuaks enam läänelt kulutusi.
Muide, Moshese arvates on Venemaa lüüasaamise korral varsti uut sõda oodata, kui Moskva on jõudu kogunud. Kui Venemaa võidab, ei pruugi ta mõne NATO riigi vastu uut sõda alustada, kuna tema põhieesmärk on külma sõja tulemuste revideerimine. No siin jääksin eriarvamusele.
Ka ekspertide raportist jäi mõni asi kripeldama. Nimelt märgitakse Venemaa osas, et realistlik Euroopa strateegia peaks lähtuma sellest, et Venemaa ei lagune, kao ega muutu ka liberaalseks demokraatiaks, vähemalt nähtavas tulevikus mitte. Põhimõtteliselt kõlab see õigena, kuid arvan siiski, et Venemaa lagunemine on võimalik ja selleks tasuks valmis olla. Igal juhul ei tohi seda näha musta stsenaariumina, nagu omal ajal nähti nõukaliidu lagunemist.
Lõpetuseks mõni sõna Euroopa strateegilise autonoomia teemal.
Ekspertide sõnul on ilma toimiva Saksamaa-Prantsusmaa tandemita Euroopa strateegilise sihi määramine raske. Et Poola seda rolli välja ei vea. Omalt poolt märgin, et Poola näib selle rolli poole siiski vähemalt pürgivat.
Eksperdid leiavad, et seni olnud britid need, kes hoidsid Euroopa ambitsioonid transatlantilisel kursil, kuid nüüd väljaspool Euroopa Liitu olles on britid oma rolli kaotanud. Siia taas omalt poolt märkus, et britid näikse praeguse valitsuse juures pürgivat tagasi Euroopas rolli omamisele ja me ei saa välistada ka uusi konfiguratsioone, näiteks Briti-Prantsuse tandemit. Ega Euroopa Liidu liikmelisus ei pea suures mängus mingi eeltingimus olema, saab ka ilma.
Suhete kohta USA-ga vaid märkus, et ekspertide arvates peaks uus välissuhete kõrge esindaja euroliidus nimetama ametisse transatlantilise partnerluse eriesindaja, kes juhiks transatlantilist julgeolekunõukogu sihiga tagada tihedam koordinatsioon globaalsete väljakutsetega tegelemisel.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.