Tänavu veebruaris üllitati Pekingis uus õpperaamat, mis peaks paika panema uue, han-hiinlaste keskse narratiivi Hiina minevikust ja tulevikust. Raamatu nimi on "Sissejuhatus zhonghua rassi ühiskonda".
Raamatule on tähelepanu pööratud eelkõige seetõttu, et seal viiakse loomuliku lõpuni või ehk vahe-eesmärgini juba mõnda aega Hiinas toimunud arengud. Teiseks on tegemist ka taganemisega varasemast suhtumisest etnilistesse vähemustesse, kommunistliku multikultuursuse paradigmast han-hiinlaste keskse kultuurilise ja rassilise natsionalismi suunas.
Kui see areng veelgi laiemasse konteksti panna, siis on see ilming, mida võib täheldada ka mujal maailmas. India hinduismi ülemuslikkuse kindlustamine sai viimastel valimistel teatava tagasilöögi, kuid ei ole kuhugi kadunud. Venemaal on "vene maailma" arendamine endiselt loosungina seinal. Ja ka väiksemas mastaabis, näiteks Viktor Orbáni Suur-Ungari mõtisklused, võivad külgepidi sellesse protsessi mahtuda. Eks soovi korral leiaks vähema mõõduga näiteid veel mujaltki.
Kuid Hiina juurde tagasi. Hiina põhiseadust küll muudeti aastal 2018, kuid seal sisaldub endiselt riigi 125 miljonile vähemusrahvuste esindajale lubadus, et neil on võrdne staatus riigi han-enamusega. Neile tagatavat ka õigus kasutada ja arendada oma keelt ning kultuuri. Kuigi juba põhiseaduse uue teksti arutamise aegu rääkis partei ja riigi liider Xi Jinping muud juttu. 2014. aastal käskis ta ühes kõnes korrigeerida partei kurssi Hiina rahvusküsimuse lahendamisele ja kutsus kasutama selleks uut mõtlemist.
Nüüd on Xi eestvedamisel jõutud uue doktriinini, mis sisuliselt nõuab vähemuste allutamist han-Hiina normidele ja vähemuskeelte, kultuuride ning identiteedi aeglast väljasuretamist. Tegelikult on see protsess juba mõnda aega käinud, meenutagem kasvõi sõnumeid uiguuride oludest Xinjiangis või tiibetlastest Tiibetis.
Hiina kombe kohaselt on uuele õpetusele antud ka väärikas nimetus: "Xi Jinpingi tähtsad mõtted rahvaloome tegevuse tugevdamisest ja parandamisest". Need mõtted näevad muuhulgas ette partei ja riigi bürokraatia ümberkorraldamise, kohalikkuse vägivaldse allasurumise ning nende vähemuste hulka kuuluvate ametnike kõrvaldamise, kes vastutavad etniliste küsimuste eest. Seni oli teatud määral siiski talutav ka mõnede ametnike, nii han-hiinlaste kui ka vähemuste esindajate, arvamusavaldused rahvusvähemuste õigustest. Nüüd on aga uus aeg ja uued nõuded.
Asjatundjate sõnul olla uus käsiraamat üllatavalt avameelne senise kursi muutmise nõudmisel. Kui seni räägiti Hiina komparteis rahvusküsimuste puhul "positiivsest energiast", siis nüüd on jutt "sügavatest probleemidest", mis kujutavad riigi julgeolekule tõsist väljakutset.
Probleemid on mitte ainult tuttavad "kolm kurjuse jõudu" ehk välismaalt õhutatavad terrorism, äärmuslus ja separatism, vaid ka siseriiklikud ideoloogilised väärarusaamad ja ekslikud nägemused.
Mineviku poliitikat vähemuste suhtes peetakse üldse ekslikuks. See ekslik poliitika olevat õhutanud mõningaid vähemusi moonutama oma ajalugu ja kasutama kultuurilise eripära kaitsmist selleks, et klammerduda tagurlike eluviiside ja stereotüüpide külge. Vähemusi ei mainita nimepidi, kuid üldarusaama järgi peetakse silmas uiguure, mongoleid ja tiibetlasi.
Raamatu tuumiku moodustavad 13 õppetundi või loengut Hiina ajaloost. Need olla tugevalt mõjutatud sotsioloog Fei Xiaotongi teooriast, mille kohaselt Hiina rassilise evolutsiooni struktuuril olla palju allikaid, kuid üks keha.
Vahemärkusena: edasise jaoks on vajalik väike selgitus. Hiina keeles on termin minzu, mis praegusel ajal tähistab üksikuid rahvusi, aga ka üldiselt Hiina rahvast, seda terminina zhonghua minzu, mille alla kuuluvad nii han-hiinlased kui ka 55 etnilist vähemust. Mainitud teooria kohaselt ilmus zhonghua rass kaks miljonit aastat tagasi kui selgelt hiinalik humanoidide rühm. See kasvas orgaaniliselt, hõlmates ümbritsevad rahvad ühte, kõrgema tasemega han-tuumikusse. Tuumik omakorda laienes katkematult nii arvuliselt kui ka geograafiliselt. Tiibetlased, uiguurid, mongolid ja muud vähemused eksisteerivad selle teooria kohaselt ainult läbi geneetilise materjali andmise igavesti arenevale han-kesksele megaühiskonnale.
Erinevalt läänest ei olevat Hiinale kunagi omane olnud koloniaalne laienemine ega kultuuriline hegemoonia. Tema loomulikule kasvule aidanud kaasa sallivus, rahu ja avatus. Ehk siis Hiina on kõrgemal kui tsivilisatsioonide kokkupõrked, kolonialism ja džungliseadused. Ta olla, nagu raamatus kirjas, "inimtsivilisatsiooni uus mudel", mis on arenenud kõrgemale kui impeerium või rahvusriik.
Hiina tsivilisatsioon olla rajatud veresidemete baasile, mis umbes 5000 aastat tagasi panid aluse poliitilisele ühendusele. Zhonghua rass sulatas ühte eri kultuurid, regioonid ja veresidemed, mis muutvat individuaalse päritolu ja kodumaa tähtsusetuks. Neid veresidemeid nimetataksegi zhonghua rassi ja rahva tuumikuks.
Kogu selle zhonghua pere tipus on loomulikult han-hiinlased, kelle huvid olla sünonüümiks kogu rahva ja rassi huvidele tänapäevases Xi Jinpingi Hiinas. Etnilised vähemused peavad aga õigel viisil tajuma uut reaalsust ja oma alamat seisundit han-keskses sotsiaalses ühiskonnakorras.
Autonoomsed regioonid ei kuulu enam ühele rahvusele, vaid on kohad, kus elavad koos kõik riigi etnilised rühmad. Nii nõuab partei, et Tiibeti asemel kasutataks nime Xizang. Uiguure ei olevat ka olemas, on xinjianglased. Selle taustal tunduvad loogilised suured elanikkonna ümberpaigutamised riigis, et levitada han-hiinlaste kohalolu ja lahjendada etnilisi vähemusi nende põlisaladel.
Kokkuvõtlikult tuleb vist nõustuda arvajatega, kelle sõnul on tegemist han-hiina kultuurilise ja rassilise natsionalismi lainega. Ja hetkel ei näe ka jõudu, mis seda protsessi pöörata suudaks.
Viited lugemishuvilistele
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.