Üks 19. sajandi Iiri ajaloolane on nimetanud Bütsantsi kõige madalamaks ja põlastusväärsemaks tsivilisatsiooni vormiks, mis üldse on eksisteerinud. Ka tänapäeval on levinud kuvand Bütsantsist kui argpüksliku ja korrumpeerunud valitsuse ning keerulise ja mõistetamatu bürokraatiaga nähtusest. Seetõttu pole midagi imestada, kui süüdistust "bütsantslik" mõeldakse solvanguna.
Bütsantsi ajaloost on kirjutatud tonnide kaupa raamatuid, mis enamasti kirjeldavad 90 sealse keisri võimulolekut ja 124 Konstantinoopoli patriarhi elu-olu, loendamatuid lahinguid, sõjalisi ja usulisi arenguid impeeriumi 11. sajandi vältel.
Briti ajaloolane Judith Herrin võttis aga ette selgitada Bütsantsi ajalugu helgemates toonides. Ja neid leidub selles loos päris tublisti. Kasutangi tema raamatut "Bütsants. Keskaegse impeeriumi üllatav elu" (Judith Herrin, "Byzantium. The Surprising Life of a Medieval Empire", 2007).
Bütsantsi puhul võib märkida, et tegemist on tuhat aastat püsinud tsivilisatsiooniga, mis mõjutas kõiki riike Vahemere idaosas, Balkanitel ja Lääne-Euroopas. See tsivilisatsioon kasutas lätetena paganlikke, kristlikke, Kreeka, Rooma, üldse antiikaja ja erinevaid keskaja elemente.
Väga palju hilisematest õukonnakommetest, diplomaatilisest teenistusest ja tsiviilametkonnast ning tseremooniatest lähtus just Bütsantsis välja arendatust. Sealne kultuur kehastab niinimetatud pikka ajastut, mis püsis vaatamata muutuvatele valitsustele, moodidele ja tehnoloogiatele. Autor märgib, et Bütsantsi ühiskond juba sündis vana ehk küpsena.
Roomalt päris Bütsants nii ehitusoskused kui ka arenenud õigussüsteemi ja sõjalised traditsioonid. Konstantinoopolit nähti Rooma asemikuna ja maailma keskpunktina. Kuigi kreekakeelne, nägi Bütsants end Rooma impeeriumina ja kodanikke roomlastena.
Nüüdse pilguga vaadates oli ehk tähtsaim Bütsantsi roll lääne kristluse kaitsjana varasel keskajal. Ta hoidis tagasi islami levikut Väike-Aasiasse ja takistas moslemite pääsu Dardanellideni, kust need oleksid saanud liikuda edasi Balkanitele. Islam suutis omal ajal hõivata Vahemere lõunaranniku ja jõuda Hispaaniasse. Kui Bütsantsi ei oleks ees olnud, oleksid moslemid võinud liikuda ka mööda põhjarannikut läände ja siis võib-olla ei oleks Euroopat selle praegusel kujul olemaski.
Algusest niipalju, et kui keiser Constantinus oli lahinguväljal võitnud impeeriumi idaosa valitsejat, otsustas ta rajada teise pealinna, mis oleks lähemal Pärsiale. Kaaluti ka Troojat, kuid keiser valis Bosporuse kaldal enne meie ajaarvamist kreeklaste asutatud koloonia Bütsantsioni, mis oli hästi kaitstav, kolmest küljest veega ümbritsetud ja kontrollis liiklust mitmes suunas. Edasi kujuneski Rooma maailma idaosa 5. sajandil riigiks, mida nüüd nimetame Bütsantsiks.
Vallutada on seda püütud korduvalt. Linna ründasid ühiselt avaarid, slaavlased ja pärslased. Seejärel araablased. Siis bulgaarlased, siis tulid venelased, või tollal pigem russid, kes ründasid Konstantinoopolit 860, 941 ja 1043. Saatuslik oli aga ristisõdalaste rünnak Konstantinoopoli ehk idakristluse keskuse vastu 1204. See vallutus tõi 57 aastat ladinlaste võimu, kuid Bütsants taastas end. Ja muide, tegemist oli suure linnaga, keiser Justinianuse ajal 6. sajandil oli seal umbes pool miljonit elanikku ehk umbes Tallinna jagu.
Bütsantsi mõju tulenes tema arengust. Keisripalee kompleksis oli suur raamatukogu, millest kujunes teaduste keskus. Enamus keisritest toetas haridust ja patroneeris õpetlasi. Bütsantsis säilis Rooma haldussüsteem, näiteks maksude osas. Viidi läbi rahvaloendusi ja maade hindamist maksude aluseks võtmiseks. Püsis dokumentide säilitamise komme, näiteks impeeriumi korraldused säilitati kolmes eksemplaris.
Bütsantsil tekkisid küll kristlikud dekoratsioonid, näiteks kroonimistel, kuid säilitati rooma traditsioonid. Haridussüsteem oli klassikaline ja järgis paljuski paganlikku õppekava. Kultuurivahetus Bagdadiga andis aga kreekakeelsed tõlked antiigi klassikutest, mis nii läbi araabia keele algkeelde tagasi jõudsid ja ka läände tihti just Bütsantsi kaudu tagasi saabusid.
Bürokraatia, mis on justkui aluseks sõna "bütsantslik" solvanguna kasutamisele, oli tõesti tugev. Isegi kui mõni ebapädev valitseja mõneks ajaks võimu võttis, toimis riigiaparaat vanal viisil edasi. Nüüd vist ütleksid mõned meie poliitikud, et see oligi "süvariigi" näide. Kuid Bütsantsi arengule oli see kasulik.
Lääneosaga oli mitmeid erinevusi. Põhjapanevaimad ilmselt teoloogilised erimeelsused. Tähtis oli ka tõik, et Konstantinoopol jäi kreekakeelseks, aga Rooma kasutas ladina keelt. Kuigi Bütsants oli otsustavalt õigeusklik ehk ortodoksne, lubas see ka muid usulisi variante.
Kreeka kõnekeele kasutuselevõtt ja kohalike keelte kasutamise alustamine kirikutes ehk rahva keeles jutlustamine oli Bütsantsis argine juba ammu enne reformatsiooni läänes. Kiindumus õigussüsteemi ja seadustesse võis aga mõjutada ühte selle tsivilisatsiooni märkimisväärset joont, õiglase sõja mõistet. Bütsants eelistas diplomaatiat, et vältida sõda. Ristisõdijad sõimasid neid selle eest argpüksideks, kes diplomaatia varjus vältivat mehe kombel sõjaväljal taplemist.
Kõrvalseigana võib ära märkida pisiasja, et Bütsantsi kaudu jõudis Euroopasse tagasi ka kahvli kasutamine söögiriistana. Aga see on omaette lugu… Läänes peeti pikka aega taolist peenutsemist põlastusväärseks, nagu ka naiste haritust, enda pesemist puhta veega ja ruumides lõhnaainete kasutamist.
1453. aastal tegi ottomani türklaste vallutus Konstantinoopolile ja Bütsantsi riigile lõpu. Õigeusu keskusena jäi see alles ja on seda tänini, vaatamata Moskva pretensioonidele. Türklased olid nimelt teise usu suhtes sallivamad kui lääne kristlased ja nagu linnas tollal öeldi, olnud türgi turban parem kui paavsti tiaara.
Seega vähemalt riigi juhtimise taunimisel peaks mõtlema mõne muu termini kui bütsantslik peale. Too impeerium andis maailmale siiski üsna palju kasulikku.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.