Venemaa teemaliste taustajuttude sarjas võtan käsile Vene strateegilise kultuuri. Aluseks Martti Kari ja Antero Holmila raamat "Miks Venemaa käitub nagu ta käitub" (Martti J. Kari; Antero Holmila "Miksi Venäjä toimii niin kuin se toimii", 2023).
Olgu see see jutt ka austusavaldus Martti Karile, erusõjaväelasele, kes põhiosa oma karjäärist töötas sõjaväeluures ning oli hiljem Jyväskylä ülikooli õppejõud. Seal luges ta muuhulgas loenguid ka strateegilisest kultuurist. Augustis pidi aga mees pikas võitluses alla vanduma vähktõvele.
Jutu aluseks oleva raamatu tekke tõukeks oli omakorda üks loeng, mille Martti Kari pidas aastal 2018 ja mis riputati ka Youtube'i. Kontrollisin mõni aeg tagasi ja seda soomekeelset loengut oli vaadatud pea 1,87 miljonit korda. Meenutan, et tegemist on soomekeelse jutuga, mis aga minu jaoks üllatavalt on nüüdseks tõlgitud ka eesti keelde. Igal juhul oli loengul tohutu menu, eriti pärast Venemaa poolt täiemõõdulise sõja alustamist Ukraina vastu. Loengu menu ja avalikkuse suur huvi Martti Kari pani kirjutama samal teemal raamatut, seda koos oma koduülikooli ajalooprofessori Antero Holmilaga.
Autorite üks peamisi teese on lükata ümber levinud väide, et Venemaad ei ole võimalik mõistusega mõista. Vene kultuur on lääne omast erinev, kuid ei maksa seda müstifitseerida. Kui mõelda Venemaa ajaloole ja nüüdisajale, siis hakkab Vene tegevus järjest mõistetavamaks muutuma.
Raamat käsitlebki ühte selleks sobivat raamistikku, strateegilise kultuuri teooriat. Strateegiline kultuur tähendab riigis, või ka suurfimas, esinevaid üldisi uskumisi, seisukohti ja mõttemalle. Nende põhjal kujundatakse pilt tegevuskeskkonnast, konkurentsist ja võimalikest ohtudest ning kõige selle alusel valitakse olukorrale sobiv käitumismall. Ja strateegilise kultuuri arengule on riikide puhul tohutu mõju ajalool.
Kui ettevaatav pilt lühidalt kokku võtta, siis saab Venemaa veel kaua olema naabritele ohuks. Autorid ei näe lähitulevikus mingit demokraatlikku jõudu võimule tulevat.
Ma jätan suure osa ajaloost siiski käsitlemata ja piirdun vaid mõne aluspõhimõttega.
Vene valitsemiskultuur on säilinud põhimõtteliselt samana 1240. aastal alanud mongoli vallutustest peale. Seda iseloomustavad isevalitseja piiritu võim, rahva tingimusteta alistumine, võimu pelgamine selle austamise asemel ja jätkuv ebakindlus. Säilinud on ka isevalitsejat ümbritsev bojaaride seltskond, keda nõukaajal nimetati nomenklatuuriks ja nüüd oligarhideks. Säilinud on ka korruptsioon, kuna juba mongolite ajal õppisid venelased, et altkäemaksud on üks viis kasvõi pisut kauem hinges püsida.
Mongolite ajastul algimpulsi saanud strateegiline kultuur kinnistus Vene impeeriumi vormis Ivan Groznõi ajal. See aeg heiastub mõneti ka tänapäeva Venes. Vene strateegilist kultuuri ilmestab ka usaldamatus: rahvas ei usalda juhte ja juhid rahvast. Minevikust on pärit ka ohupilt, et keegi pidevalt ründab Venet ja selle hirmu abil on valitsejad sajandeid end võimul hoidnud ja rahvast üha uutesse sõdadesse saatnud. Ivan Groznõi ajal kinnistus ka mõte Vene ja lääne vastasseisust.
Vjatšeslav Molotov ja Stalin põhjendasid Poola ründamist samade argumentidega, mida Vladimir Putin kasutas sekkumisel Georgia, Moldova ja Ukraina asjadesse, kaasmaalaste kaitse vajadusega. Ilmekas on tõik, et võimule tulles alustas Putin kohe Stalini ja Juri Andropovi maine taastamisega.
Putini tõus võimule oligi nagu Ivan Groznõi tagasipöördumine Moskvasse. Oma lähiümbruse korraldas ta maffia kombel. Nõudis tingimusteta allumist ja vaikimist, vastutasuks oli hüvede ja ametite jagamisel osalemine. Lähtudes Umberto Eco sõnastatud fašismi 14 tunnusest väidavad autorid, et Venemaa on nüüdseks fašistlik riik.
Kõik, mis ei mahu Vene maailmapilti, on vaenlane. Venemaa olla ümber piiratud vaenulikust ja allakäinud läänest, mille siht on Vene tsivilisatsiooni ja väärtusmaailma hävitamine. Sõda Ukrainas on aga Venemaale vältimatu oma eluviisi kaitsmiseks ja selle nimel on lubatud kõik, mõrvad, vägistamised ja nii edasi.
Omaette ooper on Moskvas levitatav idee Vene maailmast. See on sada aastat vana klassikaline geopoliitika, mis tugines fašistliku geopoliitiku Karl Haushoferi nägemustele. Vene strateegilise kultuuri osa on pikalt olnud haavatavuse tunne, Vene nägemuses pole sõda katkenudki. Ja kuna külm sõda pole veel lõppenud, siis Putini nägemuses ei ole Venemaa seda ka kaotanud. Ollakse sõjas kollektiivse lääne vastu. Vene maailma kasutamine on üks osa sellest sõjast.
Vene keeles on Vene maailm see Russki mir. Sõna mir võib tähendada maailma, rahu või kogukonda. Ja Russki tähendab mitte Venemaad, vaid kõiki venelasi kõikjal. Ja kõik nad on õigustatud saama Vene relvajõududelt kaitset, kas nad tahavad seda või mitte.
Russki mir on laienemishimuline ja imperialistlik, kuna sel on keskus Moskvas, kuid ei ole välispiire. Kunagi kutsuti kõiki maailma proletaarlasi ühinema, nüüd kuulutab Moskva, et kõik maailmanurgad võivad ühineda, kui nad liituvad Vene maailmaga ja paluvad Moskvalt kaitset.
Russki mir ei tunnista riikide suveräänsust ega enesemääramisõigust ja seetõttu olla ka Ukraina sõda Vene siseküsimus. Kui Moskva otsustab, et mingi ala kuulub Vene maailma, siis on tal ajalooline kohustus seda kaitsta kõigi vahenditega. Nagu ütles Ukraina sõja alguses Sergei Lavrov, pole küsimus Ukrainas, küsimus on maailmakorras. Ja sõda näitavat, milline on maailma uus õiguskord.
Vene maailma juhtivad seadused on rahvusvahelisest õigusest kõrgemal ja moodustavad Vene strateegilise kultuuri sisemise tõe, mis on alati sügavam kui seadustesse ja normidesse kirja pandu.
Lisakuulamist
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.