Kirjandust lääne langusest ja demokraatia kriisist ning nurjumisest on ilmunud massiliselt. Tihti on kasutatud omaaegse Rooma impeeriumi näidet, et praegune lääs läheb sama teed. Seejuures tsiteeritakse tihti Edward Gibbonit, kelle 18. sajandi viimasel veerandil ilmunud mammutteos "Rooma impeeriumi langus ja hukk" on tänini olnud tsiteeritav ja ka jääb ilmselt tsiteeritavaks veel kaua aega.
Aga jutt on meil nüüd Vana-Rooma ja nüüdse lääne kui impeeriumide saatusest. Kas on sarnasusi ja milles?
Võtsin aluseks Peter Heatheri ja John Rapley tänavu ilmunud raamatu "Miks impeeriumid langevad. Rooma, Ameerika ja lääne tulevik" (Heather, Peter; Rapley, John "Why Empires Fall. Rome, America and the Future of the West", 2023).
Autorid kõrvutavad tinglikult Roomat aastal 399 ja läänt 16 sajandit hiljem, kuid pilt on isegi laiem. Küsimus seisneb selles, et kas lääs, mis veel 21. sajandi algul oli domineeriv jõud, jagab Rooma saatust 5. sajandist. Märgid on justkui olemas: riigivõla kasv, heaoluühiskonna kulukus, tootlikkuse kasvu aeglustumine ja suured immigratsioonilained. Sarnased hädad olid ka Vanas-Roomas enne langust.
Vahemikus 1800 kuni 2000 tõusis lääs domineerima kogu planeeti ja andis 80 protsenti maailma toodangust. Seejärel protsess pöördus ja kui aastal 2008 suur majanduslangus kasvas uueks seisakuks, langes lääne osa globaalses kogutoodangus 60 protsendile. Samal ajal tõusis kiirelt Hiina, kus tulud kahekordistusid iga aastakümnega.
Sarnane dramaatiline tõus ja langus iseloomustas ka Roomat. Selle tõus algas 2. sajandil enne meie aega ja tema domineerimine vältas viis sajandit. Gibbon selgitab, et Rooma languse põhjuseks oli sisemine erosioon alates ajast, mil Rooma loobus vastuseisust välistele jõududele, nagu barbaritest gootid, vandaalid, kristlased ja teised. Seeläbi kaotas impeerium oma elujõu.
Jutuks oleva raamatu autorid leiavad, et impeeriumitel on elutsükkel, mis algab majandusarenguga. Majandusmuudatused toovad kaasa poliitilised ümberkorraldused. Ääremaade majandusareng käivitab protsessid, mis heidavad väljakutse impeeriumi algse protsessi käivitanud jõududele. Seejuures muutub impeeriumi keskuse suhteline langus vältimatuks. Tänapäeval olla lääne muutumise trajektoor alles varajases staadiumis.
20 aastat tagasi elasime maailmas, mille keskmes oli Ameerika. Tööpuudus oli madal, majanduses pikk tõusuperiood. Läänel läks hästi, USA koos Euroopa, Kanada ja Austraaliaga domineeris maailmas. Isiklik vabadus, demokraatia ja vaba turg olid vastupandamatud elutõed. Isegi Hiina võttis omaks turumajanduse. Tulevik oli helge.
Paar aastat hiljem optimism hääbus. Kannatas mitte ainult majandus, vaid ka lääne sära ja aura. Nii mõnigi vaatleja märkis, et Gibboni diagnoos Rooma kohta pädeb ka nüüd. Lääs kaotab identiteedi immigratsiooni, eriti moslemite sisserände tulemusel. Ka Rooma puhul räägitakse ju barbarite sissetungist ja selle laastavast mõjust, samuti Rooma majanduse ja kogu ühiskonna allakäigust. Ajaloolased kipuvad ikka minevikku nägema läbi kaasaja probleemide.
Autorid märgivad, et viimaste aastakümnetega on arheoloogia andnud hoopis teise pildi. Vahetult kokkuvarisemise eel olid Rooma impeeriumi maa-asulad oma arengu tipus. Tollane imperiaalne koguprodukt oli impeeriumi ajaloo kõrgeimal tasemel. Ehk tegemist ei olnud mingi kõdunemisperioodiga, kollapsi eel jõukus hoopis kasvas. Võrdluses tänapäevaga tähendab see, et impeerium ei pea enne hävingut olema pikas majanduslanguses. Pool Rooma impeeriumist kukkus kokku paarikümne aastaga oma õitsengu tipus.
Põhjus oli lihtsalt selles, et ääremaad hakkasid õitsema, kuna impeeriumi keskusest sinna kauba vedamine oli nii kallis, et stimuleeris kohalikku tootmist. Peatselt jõuti seisu, et impeeriumi isegi ei valitsetud enam keskusest. Ja impeeriumid ei ole staatilised, need on majandusliku ja poliitilise integratsiooni dünaamilised süsteemid. Meie ajastul tõi sõjajärgne aeg terve rea rahvusvaheliste organisatsioonide loomise, mis näitasid lääne põhimõtete üleolekut: turud, vabadus, demokraatia, suveräänsus ja nii edasi.
Kuid nii Rooma kui ka nüüdne lääs rikastusid neid ümbritseva maailma arvel. Rooma impeeriumil oli kolm ringi. Esimene oli jõukas sisemaa, mis võitis tihedast majandussuhtlusest. Teine ring olid sisemised ääremaad, kus olud juba vaesemad. Ja kolmas oli välised ääremaad, milledega suhted olid harvad, kuna transpordiühendused olid napid.
Kaasaegne lääne impeerium hõlmas kogu maailma. Aitasid transpordiühendused. Ülesehituselt oli see sarnane Roomaga. Täiesti integreeritud alad, tugevalt ühendatud sisemised ääremaad ja nõrgemalt seotud välised alad. Sisering oli nii-öelda valgete dominioonid, algul ka Ameerika, kuid siis Kanada, Austraalia ja Uus-Meremaa. Teine ring oli India ja Lähis-Ida. Ja sealt edasi juba väline perifeeria, millega suhted vähemad.
Mis puutub barbarite Roomasse rändamise ja kaasaegse immigratsiooni võrdlusesse, siis siin peab eristama eri aegu. Sõja järel oli immigratsioon läänele kasulik, toodi tööjõudu kolooniatest või nende puudumisel, nagu Saksamaa puhul, külalistöölisi, näiteks Türgist.
Majandusele oli see tollal kasulik, praeguseks on aga olud muutunud. Nüüdsed rändevood erinevad Rooma ajast. Lääne sotsiaalsüsteeme ohustavad migrantidest enam jõukuse kasv koos eluea kasvu ja sündivuse langusega. Ja tänapäeva perifeeria ei kasuta rünnakuid, vaid rändevooge ja diplomaatiat.
Laiemalt peab tunnistama, et nii Roomas kui ka praegu on kõige kiiremini arenevad majandused endises perifeerias. Näiteks Hiina ja Lõuna-Korea. Kuid nagu Rooma, seisab ka lääs iseenda tekitatud kriisi ees. Lääne struktuurid on tekitanud endises perifeerias ennast kehtestavad uued jõud.
Kõrvale ei saa heita ka läänevastaseid jõude nagu Venemaa, samuti Aafrika tõusu. Lääne kui endise impeeriumi edasine areng on teadmata. Tõenäoliselt on kõige paslikum kohaneda olukorraga, kuid samas, nii nagu Roomas, peaks olema üks sõjaline jõud, mis tagab kogu lääne turvalisuse. Seni on selleks USA, kuid Euroopal tasub ka enese võimekusele mõelda.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.