Küllap olete märganud kohvikutes pikliku kujuga küpsetisi, mis on täidetud kreemiga ja kaetud glasuuriga. Võib-olla on nende juures olnud nimetus ekleer või ka ekläär.
Eesti keeles on kõiksugu keedutainast koogikeste kohta öeldud ka täidispätsike, tuuletasku, tuulekott, tuulekook, tuulesai. Päris esimeses, 1781. aastal ilmunud eestikeelses kokaraamatus tähistati neid sõnaga tuulemunkid. Tõsi küll, tol ajal ei oleks neid saanud veel ekleerideks nimetada, kuna see nimi anti neile koogikestele Prantsusmaal alles 19. sajandil.
Kust aga üldse tuleb sõna ekleer? Prantsuse keeles tähistab éclair välku, sähvatust, ja on oletatud, et seos välgu-sõnaga tuleb soovitusest need saiakesed kiiresti ära süüa, et mitte maha ajada neis sisalduvat kreemi. Väljend en un éclair tähendab prantsuse keeles 'silmapilguga, hästi kiiresti'. Seetõttu võiks neid nimetada ka silmapilgusaiakesteks. Saksa keeles on kutsutud ekleere sõnaga Liebesknochen ehk 'armuluu', kuna ekleerid on õige magusad – täpselt nagu armastuski.
Varasemates õigekeelsussõnaraamatutes on selle sõna kirjakuju ä-ga ekläär, aga 2013. aastal tegi Emakeele Seltsi keeletoimkond otsuse, et ekleer sobib kirjutada ka e-ga. See on paremini kooskõlas prantsuse sõnade hääldusega. Prantsuse lahtist e-d on vahel tõepoolest eesti keeles edasi antud ä-ga, aga selle taga võib olla ka lihtsalt soov oma keelekasutusele prantsusepärast värvingut anda. Ka keelekorpustest nähtub, et palju sagedamini kasutatakse praegusajal sõna ekleer: Seda esineb ligi üheksa korda rohkem kui sõnakuju ekläär.
Ekleeri ja eklääri kirjakuju varieerumine näitab, kui palju tegureid kaasneb võõrsõnade ülevõtmisega: lähtekeele prestiiž, tõlkijate valikud, keelekogukonna hoiakud ühe või teise sõnakuju suhtes, keelekorralduslikud aspektid ja palju muudki. Igatahes näeme siit, et võõrsõnade mugandumise protsess on mitmetahuline.
Ekleeride ja eklääride kohta saate lähemalt lugeda Madis Jürviste ja Tiina Paeti artiklist Keeles ja Kirjanduses.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.