Kuna majandus ei ole mul eriti tugev teadmiste valdkond, siis üldiselt püüan seda teemat vältida. Teen siiski erandi seoses aasta tagasi ilmunud Soome majandusteadlase ja arvamusliidri Sixten Korkmani raamatuga "Majandus ja humanism" (Sixten Korkman, "Talous ja humanismi", 2022).
Korkmani olen Soomes töötamise ajal ja ka muidu võimalusel alati lugenud, kuna tegemist on väga laia silmaringiga inimesega. Pealegi on jutuks olev raamat mitte niivõrd majandusest, kuivõrd selle taustateguritest ja seda võib pigem filosoofiliseks üllitiseks liigitada.
Sixten Korkmanist nii palju, et omal ajal oli ta oma kirjutistes vastu Soome liitumisele Euroopa Liiduga. Seejärel muutis seisukohta ja on nüüd Euroopa Liitu kuulumise toetaja. Nagu öeldakse: inimene areneb ajas. Üldiselt on ta Soome avalikus ruumis tihedalt kasutatav arvaja.
Korkman läheneb teemale majanduse ja kultuuri suhteid lahates, jõudes vahepeal teha ka retke religiooni rolli ühiskonna ja majanduse arengus. Kindlasti leidub usklikke, kes tema vaadetega nõus ei ole, eriti katoliiklaste ja õigeusklike ning moslemite seas, kuid see ei ole minu hinnata, kuna ma ise olen uskmatute kilda kuuluja. Igaks juhuks püüan seda teemat eriti mitte näppida, jättes hinnangu võimalike lugejate endi teha.
Suur roll on üllitises kultuuril, mis autori sõnul avab uksi põhiküsimusi puudutavale mõtlemisele. Ilma toimiva majanduseta ei ole ka kultuuri, kuid lõppastmes on kultuur majandusest tähtsam. Seetõttu ongi raamatu eesmärk Korkmani sõnul kultuuri ja humanismi tähenduse toonitamine.
Majandus toodab ühiskonna liikmetele kaupu ja teenuseid. Praegu on meil tegemist turumajanduse ehk kapitalismiga, kuid pole mingit tagatist, et turumajandus oleks stabiilne või õiglane. Seetõttu ei olegi üheski ühiskonnas puhast turumajandust. Seda täiendab kõikjal avaliku sektori tegevus, mille ulatus on aga erinev.
Segamajanduste ühes servas on anglo-ameerika turukeskne süsteem, kus riik vastutab eeskätt seaduslikkuse ja korra ning välise julgeoleku eest. Teises servas on põhjamaine heaoluühiskond, mis ulatuslikult täiendab ja korvab eraomandusliku turumajanduse tegevust ja hoolitseb kodanike eest.
Mis puudutab humanismi, siis selle tähendus on mitmeti tõlgendatav. Kuid esmatähtsalt on humanistlike teaduste ala just kultuur. Humanistliku tegevuse alla paigutuvad filosoofia, üldajalugu, usu- ja kunstiajalugu, keeleteadused ja muuhulgas ka antropoloogia ehk inimene kultuurilise olendina. Humanistile on tähtsad teiste inimeste väärikuse austamine, vabadus, õiglus ja ka ühiskondlikkus.
Ideoloogiate taustaks võib olla valitsejate huvi ja võimu kasutamine. Autoritaarsetes riikides, nagu Hiina, Vene, Ungari või senine Poola on kultuuripoliitika ülesanne mõjutada inimese väärtusi ja suhtumisi rahva ühtsuse ja riigi tugevdamiseks. Seejuures võib vahendite seas olla ka ajaloo võltsimine.
Väärtused juhivad kas teadlikult või alateadlikult inimese käitumist tegelikult kõigis riikides. Näiteks iga turul toimuv tehing eeldab teatavat usaldust osaliste vahel. Seega on ausus hüvena majanduse ja ühiskonna seisukohalt palju rohkem väärt, kui peame vajalikuks olla ausad ka võõraste suhtes.
Raamatus on neli osa, millest kõiki ei hakka kajastama. Usust rääkivas osas tsiteerib Korkman Stephen Hawkingit, kelle sõnul on pigem inimene loonud jumala kui vastupidi. Ja katoliiklust loeb ta majandusarengut pidurdavaks, sest see eeldab, et inimene on oma olukorraga rahul ega pürgi enamale. Majanduse arengu plaanis peab ta kõige kasulikumaks protestantismi või õigemini kalvinismi. Põhjamaades ollagi esile tõstatud tõika, et heaoluühiskond tugineb väärtuspõhjale, mida võib nimetada ilmalikuks luteriusuks.
Jätan vahele teise ja kolmanda osa, milles on juttu teaduskultuuri muutumisest ja turumajandusest. Vaataksin aga pisut neljandat osa, kus juttu humanismist, mis ka raamatu pealkirjas kajastatud, ja mida ehk majanduse käsitlemisel vähem jutuks võetakse. Vahepealsetest teemadest tasub siiski ära märkida ebavõrdsuse probleem, mille süvenemist tuleks üldise arvamuse kohaselt vältida. See mõjub nimelt halvasti nii ühiskonnale kui ka majandusele. Paraku on see eriti anglo-ameerika riikides laialt esinev nähtus ja levib kiiresti viimasel ajal Venemaal, Hiinas ja Indias.
Meie aja suuri probleeme peab Korkman olemuslikult kultuurilisteks. Seetõttu eeldab probleemide mõistmine ja lahendamine ka humanistliku mõtte kasutamist. Humanismi all peetakse silmas nii humanistlikke teadmisi kui ka aatelist nägemust, mis toonitab inimese väärikust, inimõigusi ja haritust. Arenenud maade suurimad probleemid ollagi olemuselt kultuurilised, puudutades inimese suhet iseendasse ja ühiskonda, loodusesse ja teiste kultuuride esindajatesse.
Majanduskriisid ja probleemid toidavad kitsarinnalisust, vihakõnet ja konflikte. Sel taustal võib populistlike jõudude toetuse kasvu näha kui globaalse rahanduskriisi ja sellest tulenevate probleemide kajastust. Lisaks on tänapäeva inimene pidevas konkurentsis. See algab koolist, tugevneb ülikoolikoha taotlemisel ja jätkub tööelus. Teravnedes muutub aga konkurents vaimselt väsitavaks.
Humanismi teene on pürgimine nähtuste mõistmisele, mitte vaid info kogumisele või põhjuslikkuse tuvastamisele. Maailma kesksed probleemid on tänapäeval eelkõige poliitilised ja kultuurilised.
Paraku on juba mõnda aega näha humanitaarteaduste vähenevat hindamist. Nende ainete õpetamist vähendatakse nii koolides kui ka kõrgkoolides ja see kajastub rahastuseski. Ka ühiskondlikus arutelus on tihti filosoofid ja ajaloolased alaesindatud, samal ajal kui majandusteadlased on üleesindatud. Nii ütleb ühiskondlikus arutelus aktiivselt kaasa lööv majandusteadlane Sixten Korkman.
Ja lõpetuseks kokkuvõte kirjutatust. Inimkonna suurimad probleemid on mitte tehnilised või majanduslikud, vaid sotsiaalsed, ökoloogilised, kultuurilised ja poliitilised.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.