Hiljuti oli meil juttu Rooma impeeriumi lõpust kliimamuutuste ja pandeemiate kontekstis. Seal sai ühe lausega märgitud ka relvastatud kliimapagulasi hunne, kes 5. sajandil osas Euroopast ringi ratsutasid. Seekord neist pisut pikemalt, suunaga sellele, mis neid Aasiast Euroopasse ja Euroopas omakorda Rooma aladele ajas.
Hunnide nimetus ja päritolu on segane lugu ja esitatud on väga erinevaid teooriaid. Hunne olevat märgitud juba Hiina kirjutistes enne meie aega. Mõnede hinnangute kohaselt olnud nende eelkäijad omal ajal Põhja-Hiinat rüüstanud xiongnu hõimude tuumik, kuigi ka siis ei moodustanud nad mingit etniliselt selgelt eristatavat rahvast. Mongoolia steppides olnud nad Hiina allikate kohaselt aktiivsed kolmanda sajandi lõpust esimese sajandini enne meie aega.
Rooma sõdalane ja ajaloolane Ammianus Marcellinus kirjutas juba 4. sajandil ehk siis enne tuntumaid hunnide ründeretki roomlaste aladele, et "hunnid on inetud arminäod, kelle julmused on piiritud". Igal juhul jõudsid nad ka Euraasia lääneossa.
Mitmete allikate kohaselt saabusid hunnid Aasovi merest ida poolt, Kesk-Aasia suunalt. Umbes aastal 370 olevat nad ületanud Volga jõe ja surunud välja seal elanud gooti hõimud. Järgmise poole sajandi jooksul liikunud nad tasapisi edasi ja asunud algul tänapäeva Rumeenia aladele Doonau alamjooksul, siis aga seadsid nad end sisse Suurel Ungari tasandikul ida pool Doonaud. Meenutagem, et Ungari tasandik moodustab mõtteliselt itta, Aasiasse ulatuva tasandikuvööndi osa, kuigi loodustingimused on olnud erinevad.
Läänes jõudsid hunnide sõjakad hõimud kuni Reini jõeni ja põhjas Skandinaavia lõunaossa. Nii väidavad osad ajaloolased. Igal juhul loeti neid Kesk-Euroopa aladel võõrasteks. Suure tõenäosusega oligi nende ränne Aasia steppidest Euroopasse osa omaaegsest suurest barbarihõimude rändest. See ei toimunud aga ühe hooga, vaid lainetena.
Näiteks need varem märgitud xiongnu hõimud jagunesid mingil perioodil kaheks. Neist üks suunduski läände, Kesk-Aasia poole, ja sealt lõpuks Euroopasse. Ja rände ulatust on arvuliselt raske tänapäevaste teadmiste juures hinnata.
Kui aga sellele rändele ka kliimataust lisada, siis tasub märkida Põhja- ja Kesk-Hiina niinimetatud megapõudu, mida kinnitavad puude aastaringid. Neist esimene vältas mitu aastakümmet millalgi aasta 360 ümbruses.
Seda põuda loetakse sealkandis viimase kahe aastatuhande kõige tugevamaks. Teine põualaine oli viienda sajandi keskpaiku, kuid see mõjutas hunnide seiklusi Euroopas ilmselt juba vähe.
Hunnide puhul tasub vaadata kliimaolusid Euroopas, kus 4. ja 5. sajandil täheldati tugevaid temperatuurianomaaliaid. Kuna hunnide hõimud olid sõltuvad karjast ja seeläbi rohumaadest, siis on ilmne, et põuad mõjusid neile raskelt. Tollased temperatuurilangused ei olnud nii hullud kui kuuenda sajandi niinimetatud hilisantiigi Väike Jääaeg, kuid siiski mõjusad.
Aastate 420 kuni 450 väga kuivad suved võisid muuta steppidest saabunute senist majanduslikku eluolu. Kõige ägedamad hunnide reidid toimusidki aastatel, mis jäävad just kuivade suvede aegadesse. 5. sajandi algusest on andmeid ka Ida-Rooma impeeriumist, kus hunnid aeg-ajalt võitlesid roomlaste liitlastena, aeg-ajalt aga korraldasid omal käel rüüsteretki. Ajaloolaste väiteil muutusid hunnid Euroopas eriti aktiivseks pärast aastat 430, kui nende liidriks sai Attila. Roomlastele kujunes Attila flagellum deiks ehk jumala piitsaks, kes rüüstas ja hävitas nende linnu.
Uurimuste kohaselt ründasid hunnid aastail 422, 442 ja 447 Traakia ja Illüüria provintsi, et saada toitu ja kariloomi. Harilikult väidetakse hunne olevat olnud sõjaretkeil eelkõige kulla saamiseks, kuid nii see alati ei olnud. Lisaks olevat Attila tol ajal nõudnud Roomalt ka viie päeva teekonna laiuse maa-ala eraldamist piki Doonau jõge, et saada põua ajaks paremaid karjamaid. Kuld muutus põua ajal hunnidele tähtsaks põhjusel, et sõdalasi tuli tasustada ja eliiti rahulolevana hoida. See tingis põua ajal ka harilikust aktiivsema ründetegevuse. Nagu see rändhõimudele üldiselt omane on.
Aastal 451 tungisid hunnid Galliasse ja aasta hiljem Põhja-Itaaliasse, kus nad vallutasid Milano. Aastal 453 suri Attila ootamatult. See lugu on omaette teema, kuna on sünnitanud massiliselt legende. Ühe levinud versiooni kohaselt lämbunud Attila iseenese vere kätte seoses verejooksuga ninast.
Kõlab kuidagi kummaliselt, kuid kuna kõik toimus pulmaööl, kus hunnid ilmselt kõik ka piisavalt täis olid, ei saa seda välistada. Tegemist oli Attila järjekordse abiellumisega ja iga uue naise võtmise puhul olevat kombekalt ka pulmad korraldatud. Kurjad keeled räägivad küll, et too viimane mõrsja polevat Attilale mehele tahtnud ja olla ta mürgitanud.
Attila surma järel läinud tema pojad pärandi pärast tülli ja tulemus oli, et üpris kiirelt hakkasid hunnid ajalooannaalidest kaduma. Kuhu nad kadusid, ei oska keegi täpselt öelda, kuid see on üks kauge ajaloo eripärasid, mis paneb üha uusi uurijaid minevikus tuhnima.
Kogu hunnide kui Aasiast pärineva rändhõimu või hõimude ühenduse lugu on järjekordne kinnitus sellest, et keskkonnas toimuvad muudatused võivad inimeste elu väga tugevalt mõjutada. Tagantjärele on küll raske väita, et kui karjamaad poleks põuaga ära kuivanud, siis oleksid rändhõimud paigale jäänud. Rändhõimu nimetus ise ju sisaldab sõna "ränne".
Kliimapagulased ei ole aga kuhugi kadunud. Nad ei liigu küll enam relvastatult ja sadulas, kuid nende arvukus võib minevikuga võrreldes olla mitme järgu võrra suurem. Maailmapank ennustab, et aastaks 2050 läheb ainuüksi Sahara-aluses Aafrikas keskkonnamuutuste tõttu kodust liikvele 57 kuni 86 miljonit inimest. Ja kuhu nad siis lähevad? Ei hakka ennustama, aga võib kindel olla, et arvestatav osa neist pürgib ka Euroopasse.
Viited lugemishuvilistele
- Drought encouraged Attila's Huns to attack the Roman empire, tree rings suggest | University of Cambridge
- The role of drought during the Hunnic incursions into central-east Europe in the 4th and 5th c. CE | Journal of Roman Archaeology | Cambridge Core
- Tutkimus: hunnien hurjaa päällikköä Attilaa ei ajanut vain vallan- ja kullanhimo, vaan liikkeelle sysäsi ilmastosyy (yle.fi)
- Climate change risks new violent conflict. How to respond? | United States Institute of Peace (usip.org)
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.