USA president Joe Biden märkis aprillikuus, et Venemaa jõledused Ukrainas kujutavad genotsiidi. Selle seisukohaga on liitunud mitmed riigid. Venemaa tegevusele juriidilise hinnangu andmiseks on praegu juba massiliselt tõendusmaterjali nii agressioonikuriteo, sõjakuritegude, genotsiidi kui ka terroristliku tegevuse tuvastamiseks. Rahvusvahelistes, eriti lääne hinnangutes ongi tihti probleemiks legalistlik lähenemine, see tähendab, et kõik vastutusele võtmisele viivad väited peavad olema juriidiliselt vettpidavad.
Töö selles vallas käib juba kuid ja on ka tulemusi, kuigi lõppotsuse peaks langetama rahvusvaheline kohus või tribunal.
Mis puudutab genotsiidi Ukrainas, siis see on Venemaa poolt juba ajalooline nähtus. Meenutagem kasvõi Holodomori Stalini ajal. Ja muide, Mariupolis olnud Holodomori mälestusmärgi võtsid Vene okupandid maha, mis samuti näitab, et nende suhtumine ajalukku ei ole muutunud.
Washingtonis paiknev New Lines Institute ja Raoul Wallenbergi Inimõiguste Keskus on üllitanud raporti, milles piirduvad genotsiidi tõestamisega. Nii-öelda lollikindlalt on nende hinnangul tõestatud vähemalt kahe 1948. aasta genotsiidikonventsiooni artikli rikkumine Venemaa poolt. Nendeks on genotsiidile õhutamine ja Ukraina laste vägivaldne viimine Venemaale.
Genotsiidile õhutamine on tõestatud nii Vene liidrite kui riigimeedia propagandakõride poolt. Nad on järjekindlalt eitanud Ukraina identiteedi olemasolu, süüdistades end ukrainlasteks pidajaid Venemaa ühtsuse lõhestamises ja natsiideoloogia järgmises. Vaadeldakse ka Vene ametiisikute ja meedia keelepruuki. Ukrainlasi kujutatakse selles kui mingeid mitte päris inimesi, nad olla zombistatud või alaväärtuslikud või nakatunud. Kasutatakse termineid nagu rämps või inimrämps.
Genotsiidile õhutamine laiaulatusliku sissetungi alguses viitab genotsiidiplaani olemasolule. Seda kinnitavad ka järgnenud kuriteod, nagu massimõrvad, inimeste varjerajatiste ja evakuatsiooniteede massiline pommitamine, nagu ka elurajoonide ründamine.
Genotsiidi kavatsuslikkusele viitab ekspertide hinnangul ka rohkem kui miljoni inimese vägivaldne viimine Venemaale, kaasa arvatud ligi 200 000 last. Ja tähelepanu juhitakse ka Venemaal toimunud seadusemuudatustele Donbassist välja viidud laste kiirendatud adopteerimise võimaldamiseks, nagu ka nende sunniviisiline venestamine haridussüsteemis.
Kuid kitsalt juriidilise lähenemise kõrval on ka laiem, ajalugu vaatlev hinnang. Vene sõjaväel on vaatlejate hinnangul kujunenud oma vägivallakultuur, nagu ka põlglik suhtumine relvakonflikte puudutavasse seadusandlusesse.
Venemaa interventsioonide ajalugu, märkigem kasvõi kahte Tšetšeenia sõda, Süüriat või nüüd siis Ukrainat, on täis rahvusvaheliste humanitaarseaduste tuima eiramist. Massihaudu leidsid kohalikud ka Tšetšeenias, rahvusvahelised eksperdid dokumenteerisid neid leide ja tegid avaldusi kohtuväliste mõrvade toimumise kohta. Kuid Vene võimudele oli see nagu hane selga vesi ja ka rahvusvaheline üldsus ei viinud neid süüdistusi kohtusse. See oli tollal viga, mis aitas kaasa praeguste massiliste kuritegude toimepanekule.
Venemaa ajalugu laiemalt vaadates on aga juba mitmed vene kirjanikud, märkigem kasvõi minevikust Maksim Gorkit või nüüdisajast Viktor Jerofejevit, kirjutanud, et Venemaal on vägivalla ja brutaalsete vallutuste osas pikk ajalugu. Vene autoritaarsed liidrid olla mõrvanud ka oma rahvast nii vaimselt kui ka moraalselt ja seda hällist alates. See on üks põhjus, miks venelased on langenud taolisesse barbaarsusesse. Vene inimesed veedavad kogu oma elu kinnipidamisasutuses nimega Vene impeerium, kus inimeste vaba vaim ja moraalsus on pidevas ohus, seda surutakse alla ja karistatakse.
Ukraina kirjanik Jevhen Hutsalo olla juba kakskümmend aastat tagasi kirjutanud oma prohvetlikus raamatus "Ordu mentaliteet", et venelased on omaks võtnud laibaideoloogia, kummardades despoote ja ülistades diktaatoreid ning türanne nii elavate kui ka surnutena.
Meie seast lahkunud Valeria Novodvorskaja on märkinud, et kontrastiks Venemaale ongi Ukraina. Ukrainlaste traditsioonid tuginevad maaharimisele, kultuurile ja loovusele, mis on kujunenud kilbiks ja aidanud ukrainlastel kujundada venelastest drastiliselt erinevat mentaliteeti.
Venemaal on aga sajandid nomaadilikku vägivalda ja verevalamist kujundanud just sellise laibaideoloogia, millest kaasaegne vene ühiskond on läbi imbunud ja mille tõttu moraali tähendust kohandatakse pidevalt hetkevajadusele ja oludele.
See Kuldhordi ajastust pärinev loomuomadus on Venemaal tänini elus, ja seda toidavad vägivaldsed invasioonid ning võõraste alade röövimine ning anastamine. Aleksander Herzen on kirjutanud, et venelased on välimusele vaatamata endiselt barbarid. Nende tsivilisatsioon on pinnapealne, korruptsioon räige ja neile on omane suur annus kavalust ning orjade kohanemisvõimet.
Putini, Dugini ja manalasse varisenud Žirinovski väärastunud ajalootõlgenduse turvil jätkavad mõned nende järgijad ikka veel Punase Väljaku mausoleumi paigutatud Lenini surnukeha kummardamist. Nad püüavad põlistada nõukogude pärandit, mälestusi ja unistusi, tuues avalikkusesse tollaseid sümboleid või kohandades neid näiteks märgi "Z" kasutamisega, mis on esimene täht sõnast "zlo" ehk "kurjus" ja viitab visuaalselt ka haakristile. Mainitud tegelased seostavad Vene impeeriumit Aasia despotismiga ja on seisukohal, et venelastel ei ole mingit soovi lääneliku demokraatliku riigi rajamiseks.
Vene sõdurid ihalevat aga de-natsifitseerida kogu Euroopat, et suruda sellele peale putinlikku imperiaalset fašismi ja viia ellu tema laienemisunistus. Ukrainat karistatakse praegu aga just lääne ja selle väärtuste poolele asumise eest. Ja nüüd on lisandunud veel usuline lähenemine, Ukraina nii-öelda de-sataniseerimine.
Viited lugemishuvilistele
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.