Aeg-ajalt jääb mulle kõrvu sõnu, mis panevad juurdlema oma päritolu üle. Näiteks sõna tallel lauses "Meie mälu on nagu ladu, kus on kõik tallel" – mis on mälul pistmist tallega? Ega ei olegi pistmist. Etümoloogid ehk sõnade päritolu uurijad on oletanud, et tallel (soome vaste: tallella), mis tähendab 'alles, alal, hoiul', pärineb samast tüvest kui sõna tald. Kohe tekib aga jätkuküsimus, et kuidas küll on seotud tald ja alleshoidmine? Kas see, mis talla all, on kindlas kohas?
Selget vastust ei oskagi sellele küsimusele anda, küll aga leidsin, et talda, milles on eesti keeles erinevalt sugulaskeeltest d-täht (liivi tōla, vadja, soome, isuri ning karjala talla), on omakorda peetud tuletiseks tegusõna tallama tüvest. F. J. Wiedemanni sõnaraamatus ongi peale sõnakuju tallel ka kujud tallal ja talal.
Etümoloogid on ka oletanud, et sõnas tall ehk 'kasvueas lammas või kits' on sama tüvi kui sõnal tald, sest vanemas murdekeeles on tald tähendanud ka 'põngerjat'. Lisaks on eesti keelest eestirootsi keelde laenatud tallede meelitamise hüüud (tale-tale, taill-taill, talle-talle).
Osade sõnade täpset päritolu ei saagi me tänapäeval täiesti kindlaks teha, etümoloogidel on võimalik päritolu vaid tuletada ja oletada.
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.