Tuginen Soome ajaloolase ja ajakirjaniku Markku Salomaa paari aasta tagusele raamatule "Tsivilisatsioonide sõda". Pealkiri midagi head ei ennusta, kuid jutt on üsna pragmaatiline ja eks igaüks võtab sellest seda, mida uskuma jääb või õigeks peab.
Salomaa meenutab üldiselt valitsenud arusaama, et üleilmastumine on protsess, mille käigus tsivilisatsioonid lähenevad, erinevused vähenevad ja lõpuks kujuneb kogu inimkonda hõlmav universaalne tsivilisatsioon. Et protsess saab olema pikk, kuid liikumissuund on arvatav.
Paraku ei ole sellisest liikumisest kuigi palju märke näha. Olemasolevad tsivilisatsioonid ei püüa sugugi ühte sulanduda, pigem vastupidi. Samal ajal on tsivilisatsioonide väärtuspõhised alused nõrgenemas ja hajumas. Kriiside ja konfliktide eskalatsioon ei näita hääbumise märke. Salomaa arvates on tagasi tulemas vana maailmakord, kus suured on suured ja väikesed on väikesed.
Samuel Huntington eristas kaheksat tsivilisatsiooni: lääne kristlikku, islami, õigeusklikku, Aafrika, hindu, jaapani, hiina ja ladina-ameerika. Tema veaks peetakse budistliku tsivilisatsiooni eiramist ja Markku Salomaa näeb oma raamatus näiteks hiina tsivilisatsiooni budistliku osana. Ta piirdubki lisaks mainitule kristliku, islami ja ida õigeuskliku tsivilisatsiooniga, jättes muud enamasti kõrvale.
Iga tsivilisatsioon loeb end täielikuks koosluseks, mis sisaldab kõike olulist olemisest ja elamisest. Tsivilisatsiooni ei ole võimalik kunstlikult luua, kuigi alakultuuride puhul on see võimalik. Lenin, Stalin, Napoleon, Hitler, Mussolini, Gaddafi ja veel mõned on püüdnud luua mingit reaalsusest eraldi seisvat kõikehõlmavust, kuid ebaõnnestunult. Sama püüdles ka Mao, kuid tema projekti saatus Hiinas on veel lahtine.
Kõige sõjakamaks nimetab Salomaa kristlikku tsivilisatsiooni, seda nii lääne kui ka õigeusklikus vormis. Islami tsivilisatsioonis on aga pikka aega käinud sisemine võitlus hegemoonia pärast. Huntingtoni arvates on lääne tsivilisatsioon nõrgenemas. Islamiterrorismi tõus on osa lääne mõju tõrjumisest ja see võib viia ka valitseva paradigma vahetumiseni.
Türgi eemaldumine euroopalikest vabaduse ideaalidest ja sealne areng näivad kinnitavat oletust, et islamiriigi kaasajastamine ei ole võimalik.
Tsivilisatsioonide puhul tasub märkida Salomaa tõdemust, et nende kõrvuti eksisteerimine samal territooriumil ei ole kunagi osutunud võimalikuks. Või vähemalt ei ole see midagi head kaasa toonud.
Oleme taustajuttudes ka varem rääkinud rändevooludega kaasnevatest probleemidest. Pagulased islami tsivilisatsioonist kannavad Euroopasse oma päritolumaa vastuolusid. Kui näiteks sunnimoslemid ja šiiad peaksid kusagil sõda alustama, peegelduks see kohe ka vastavate kogukondade suhetes Euroopas. Lisaks ei kavatse arvestatav osa moslemipagulastest kohaneda lääne kultuuriga, lootes, et kohalik kultuur kohaneb nendega. Sisuliselt on lääne tsivilisatsioonis koha sisse võtnud islamitsivilisatsiooni osa. Tsivilisatsioonidel on kalduvus pürgida ülemvõimule ja see välistab kahe tsivilisatsiooni kokkusulamise.
Öeldu võiks viidata Euroopale ja paljude riikide jaoks on see Vanas Maailmas juba tõesti terav probleem. Kui terav, on veel raske ennustada, kuid puhuti näib probleemi vältimise rong olevat juba läinud.
See kahe tsivilisatsiooni põrkumise teema on ajakohane ka meil Eestis. Oleme ju kahe tsivilisatsiooni, lääne kristliku ja ida õigeusu, piiril või murdejoonel. Õigeusu tsivilisatsiooni siirdeid on meilgi ja kuigi võib loota vastuolude mahakulumisele aja kulgedes, siis silmas peab seda ikka pidama. Eriti praegu, kui ida õigeusklik tsivilisatsioon on taas kord agressiooni teele asunud enese võimu laiendamiseks.
Venemaa puhul märgib Salomaa tema probleemidena vastasseisu läänega pluss sisemist islamiprobleemi. Seda viimast on püütud ametlikul tasandil küll siluda, kuid tavainimeste tasandil on see täiesti olemas. Taas tasub meenutada, et ka õigeusu tsivilisatsioon ja islamitsivilisatsioon ei ole olemuslikult ühte sobivad, kuigi neis on mitmeid sarnaseid jooni.
Salomaa sõnul lõppes Venemaa kaasajastamise katse Vladimir Putini presidendiks valimisega. Selle riigi olemasolu kõikehõlmavuse alus on aga õigeusu kirik. Ja Putini käitumine kinnitab seda üheselt. Riigi ja kogu selle tsivilisatsiooni alus on õigeusu moraaliteoloogia.
Lääne arusaam kodanike õigustest ja kohustustest ei ole Vene riiklikus mõtlemises juurdunud. Seetõttu ei saanud seal ka kodanikuühiskond areneda. Venemaa kui impeeriumi olemusse kuulub aga lahutamatult imperialism. See aga tähendab vajadust pidevalt laieneda.
Putini Venemaa ei püri võimutasakaalule. See pürgib hegemooniale, ülemvõimule. Venemaa on Salomaa sõnul veelgi enam eemaldumas lääne valgustusfilosoofiast, vabadusfilosoofiast, õigusfilosoofiast ja kodanikuvabadustest. See aga süvendab lõhet ida õigeusu ja lääne kristliku tsivilisatsiooni vahel. Ja ida õigeusu tsivilisatsioon on sissepoole pööratud, mistõttu ta on eraldunud muust kristlikust tsivilisatsioonist.
Salomaa hinnangul on ida õigeusu ja lääne vastasseis juba alanud ja see sarnanevat mõneti Külma sõja aegsele vastasseisule. Kuid samal ajal on tema arvates alanud ka uus, tuleviku elu ja arengu pärast toimuva võimuvõitlusega liituv sõda kristliku ja islamitsivilisatsiooni vahel. Selles kontekstis peab Salomaa kriitiliseks küsimust sellest, millal oleks tark lõpetada lääne väärtuste, nagu demokraatia, inimõiguste, turumajanduse ja postindustriaalse eluviisi juurutamine islamimaades, kus elatakse ehk veel industriaalaja eelses tegelikkuses.
Viited lugemishuvilistele
- Markku Salomaa, "Sivilisaatioiden sota", 2020.
- Harri Tiido: migratsioon on sama vana kui inimkond
- Harri Tiido: sisseränne Euroopasse, rände kolded ja põhjused
- Harri Tiido: teooria teistest ja kolmandatest poegadest
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.