Parlamendivalimised on kohe-kohe ees mitte ainult meil, vaid ka põhjanaabritel soomlastel. Seetõttu otsisin välja mullu ilmunud Turu Ülikooli dotsendi Arttu Saarineni raamatu poliitilisest polariseerumisest Soomes. Polariseerumine on nimelt laiem nähtus ja selgelt täheldatav ka Eestis. Kuidas siis põhjanaabrite poliitiline maastik seda peegeldab?
Saarinen leiab, et avaliku arutelu põhjal kujunevast pildist hoolimata on poliitiline polariseerumine Soomes siiski mõõdukas. Põhjuseid toob ta välja viis.
Need on Soome ühiskonna toimivus, ühtne põhikoolisüsteem, poliitilise süsteemi haare, traditsioonilise meedia usaldusväärsus ja religiooni vähene tähtsus. Toimiva ühiskonna osas juhib autor tähelepanu riigi struktuuride usaldusväärsusele. See on suurem haritumate ja paremas ühiskondlikus seisundis olevate inimeste seas. Erinevused ilmnevad regiooniti: Põhja- ja Ida-Soomes on usaldus väiksem. Ja erakonniti usaldab institutsioone kõige vähem Põlissoomlaste toetajaskond.
Rahvusvahelises võrdluses on Soome siiski endiselt konsensusühiskond. Ka varaline ebavõrdsus on teiste riikidega võrreldes suhteliselt väike, kuigi kasvav. Poliitiline maastik Soomes on aga ideoloogiliselt mitmekülgne, ehk igale maitsele on midagi või kedagi. Taoline mitmekesisus on hea ravim polariseeritusse vaos hoidmiseks, eriti kui poliitiline süsteem on rajatud kompromissidele. Nagu öeldud, usu roll on väike, kuna Soome ühiskonda võib lugeda üpris ilmalikuks ja sama seis on ka Eestis. Soomes tõuseb usk teemaks harilikult sisserände ja islami leviku kontekstis.
Eriarvamused iseenesest on tegelikult demokraatia oluline osa. Ja poliitiline polariseerumine on positiivne selles plaanis, et toob parteide ideoloogilised erinevused selgelt esile. Kahjulikuks muutub polariseerumine siis, kui toob kaasa tugevaid negatiivseid tundeid, solvavat keelekasutust, soovimatust teistsuguseid arvamusi arvestada ja eri arvamusel olevate inimeste tahtlikku vääriti mõistmist.
Viimaste aastate trend on olnud sotsiaalmeedia rolli kasv poliitikas, kuigi selle mõju poliitika kujundamisel on autori arvates ehk üle hinnatud. See ei pruugi kaasa tuua valimisaktiivsuse kasvu, aga annab valimistel mitteosalejatele võimaluse oma poliitilise frustratsiooni väljapurskamiseks.
Polariseerumine võib viia ka inimrühmade mullistumisele, samameelsetega ühes mullis elamisele. Selline mullistumine on sagenenud just sotsiaalmeedia arenedes. Aktiivselt ühismeedias poliitilisi arenguid jälgivad inimesed satuvad algoritmi juhtimisel lugema üksteise kirjutisi ja seetõttu on neil kalduvus esitada ka ühekülgseid tõlgendusi poliitilisest olukorrast. Ja toonitamist väärib ka väide, et mitmeparteisüsteemiga maades on polariseerumise oht väiksem kui kaheparteilistes riikides nagu USA.
Soome sõjajärgses arengus olid vastandumised seotud majandus- ja sotsiaalpoliitikaga, lisaks oli veelahkmeks ka suhtumine Nõukogude Liitu. Samuti oli tähtis maa ja linna suhe. 1960.-1970. aastatel arenes Soome jõuka põhjamaise heaoluriigi suunas ning selles arengus olid tähtsad võimaluste võrdsus ja universaalsed teenused. Need kindlustasid ühiskonna ühtsust.
Viimase kümne aastaga on aga Soome kolme traditsioonilise partei, sotsiaaldemokraatide, Kokoomuse ja Keskusta hegemoonia murenenud. Eelkõige torkab silma põlissoomlaste jõuline esiletõus, kuid mõjuv on olnud ka vasakpoolsuse toetuse vähenemine ja roheliste tõus.
Praegu on soomlasi jagamas lisaks vanadele teemadele ka suhtumine mitmekultuurilisusesse, sisserändesse, keskkonnamuudatustesse ja seksuaalvähemustesse. Sügavaim lõhe on Saarineni arvates sisserändajate ja sünnipäraste soomlaste vahel. Rändearutelu valitseb üldiselt Põlissoomlaste erakond, mille seisukoht erineb teistest ka keskkonnaküsimustes.
Ülejäänutest on mõneti erinevad ka Rootsi Rahvapartei ja kristlikud demokraadid. Esimene toetab seksuaalvähemuste õiguste suurendamist, teised on sellele järsult vastu. Kokoomuse ehk Koonderakonna toetajad torkavad silma oma parempoolsete majandus- ja sotsiaalpoliitiliste vaadete poolest. Neis teemades näikse ideoloogilisele keskpunktile kõige lähemal olevat sotsid, kuid erakondade vaated on pidevalt teatavas muutuses.
Tulenevalt Soome keskmisest hõredamast asustusest on tähtis ka valijaskonna regionaalne jaotus. Maapiirkondades ja äärealadel on tavaliselt olnud edukas Keskusta ehk endine Maaliit. Suurlinnade eramupiirkondades on tavaliselt edukad Kokoomuse kandidaadid. Tööstuspiirkondades hääletatakse rohkem sotsiaaldemokraadid ja nüüd ka põlissoomlaste poolt. See on sama trend, mis ilmneb regionaalselt paljudes lääneriikides.
Üldiselt leiab autor, et Soomes on afektiivne ehk karjuv polariseerumine mõõdukam kui keskmiselt rahvusvahelises mõõdukavas. Päevapoliitilisi teemasid on hakanud üha enam määrama põlissoomlaste ja muude parteide suhe.
Soomes võib eristada parteide blokke, mida määratleb eitav suhtumine mõnda poliitilisse jõudu. Eriti selge bloki moodustavad rohelised, vasakliit ja sotsdemmid. Nende tunnusjoon on negatiivsus põlissoomlaste suhtes. On ka mõõdukate liit, kuhu kuuluvad poliitilise tsentri lähedased sotsid, Keskusta, rohelised ja Rootsi Rahvapartei.
Kodanlaste blokki kuuluvad Kokoomuse, kristlike-demokraatide ning osaliselt Rootsi Rahvapartei ja põlissoomlaste toetajad. Neid ühendab negatiivsus vasakliidu ja osaliselt ka roheliste ning sotsdemmide suhtes.
Soome poliitiline kultuur on siiski endiselt mõõdukas, provokatiivset keelepruuki kasutavad enim skaala ääred, põlissoomlased ja vasakliitlased. Poliitiline vastasseis ilmneb kõige tihedamini sotsiaalmeedias.
Kõige polariseerivam teema on globaliseerumine. Inimesed jagunevad neiks, kes kogevad globaliseerumist ohuna, ja nendeks, kes näevad selles võimalust. Sama joont mööda jookseb ka multikultuurilisuse ja sisserände temaatika. Suurim oht võib aga tuleneda valeinfo levikust nagu mujalgi maailmas, sealhulgas ka meil.
Viited lugemishuvilistele
- Arttu Saarinen "Vastakkainasettelujen aika. Poliittinen polarisaatio ja Suomi" – 2022
- Polarising opinion: is optimism about polarisation in Europe warranted? (euobserver.com)
Kommentaarid
Alates 02.04.2020 kuvab ERR kommenteerija täisnime.